Lobiseda või vaikida? Ehk - diskussioonide poolt või vastu?

KOKKUVÕTE V.-R. RUUS’I KOOSTATUD ARTIKLITE KOGUMIKU KÕNELEV JA KÕNELDAV INIMENE: EESTI ERINEVATE ELUVALDKONDADE DISKURSUS A. LIIMETSA ARTIKLIST KAS VAIKIDA VÕI LOBISEDA?

Artikli autor juhatab lugeja enda mõttesse sisse aruteluga inimesest, toetudes Nietzschele ja Kierkegaardile. Sellele eelneb väike teema seostamine reformpedagoogikaga. Sügavam arutelu inimese olemuse kohta saab kajastatud ka läbi Heideggeri man-inimese. Läbi nende refereeringute leiab autor, et inimese mitte just kuigi hea omadus on liga palju lobiseda ja muudegi asjadega liialdada. Artikli autor, toetudes eelpool nimetatud filosoofidele, loob kergelt negatiivse ilme tänapäeva inimesest, kellel on palju puudusi, mille olemasolu on tänapäeva inimese enda arvates õigustatud näiteks ligimesearmastusega.

Üheks suuremaks küsitavaks omaduseks inimese juures leiab Liimets olevat lobisemishimu. Sõnad ja palju rääkimine ei näita haritust, teadlikkust, enesekindlust jms. Seda väidet toetab Liimets näitega Pythagorase õpetusest – algul ei tohtinud tema õpetlased (peaaegu esimesed neli aastat) lobiseda, nad pidid vaikima, kuni õpivad kuulama ja koguvad teadmisi, et avada suu siis, kui neil on midagi öelda.

Sellise enda tundmaõppimise ja endaga rahu loomise muudab autor lausa eeltingimuseks lobisema hakkamisel. Ta leiab, et reformpedagoogikas väljendub see samuti. Nimelt nõnda, et ei tohiks üle pingutada diskussioonide ja rühma aruteludega, sest need sageli kipuvad hoopis mokalaadaks minema.

Olen artikli autoriga mõnes mõttes samal seisukohal. Kuid siiski leian, et õpilaste enda arvamuse ütlema ärgitamine ei ole lauslolluse tahtlik esilekutsumine. Isegi ilma mingite jalustrabavate teadmisteta on igal inimesel oma arvamus ja kui küsitakse, siis ei ole ju selle avaldamise kohta kuidagi võimalik halvasti öelda. Leian, et see ei ole mitte lobisemise julgustamine, vaid ka omamoodi enda tundmaõppimise soodustamine, sest vahel on inimese mõtted, mis jäävadki vaid sel hetkel inimese mõtteisse ning ei tule sealt välja alalhoidlikkuse ja alandlikkuse pärast (mis võib väga kergesti olla tingitud just sellest mõttest, et enne vaiki ja siis räägi, kui sul on piisavalt teadmisi). Ka see on omamoodi õppimise allikas. Pealegi – rühmatööd ja grupi diskussioonid ju tavapäraselt põhinevadki eelnevalt andmete kogumisel ja lugemusel.

Taolisi diskussioonimeetodeid õpetamismeetoditena (minu õpikogemuste põhjal) kasutatakse pigem vanemate laste ja täiskasvanute puhul. Sest selleks eaks on üldiselt inimesed küpsemad ja motiveeritud õppima, mitte niisama lobisema. Artikkel iseenesest oli vägagi mõtlemapanev tükk. Ning endasisese diskussiooni tulemusena leidsin, et mu senised õigekspidamised diskussioonide kui õpimeetodi kasutamine ei ole ikkagi taunitav nähtus.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Liimets, A. (2000). Kas lobiseda või vaikida? Rmt. V.-R. Ruus (Koost.), Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 229-236.

ideaalne keskkond.

Muusika. Puidust põrandad ja kootud vaibad. Lõhn. Soojus. Hubasus. Purskkaevu veemulin. Kõik detailid. Vaimsus.

Laupäeval käisin koos emaga trennis. Ma oln varem ka käinud selle treeneri juures koos emaga pilateses. Aga nüüd nägin ma esmakordselt, kuidas ta on kujundanud väga innustava ja mõnusa keskkonna. Kuigi on tegemist küll täiskasvanute treenimise ja nende õpetamisega (kehahoiakute, enda keha, enda toimimise, vaimse ja füüsilise pingutuse tasakaalu jms), ei tahaks ma siiski seda keskkonda seal nimetada õpikeskkonnaks, kuigi tegelikult see on kül õpikeskkond. Seda enam isegi, kui nendes samades ruumides peetakse seminare ravitsemisest, tai massaažist ja millest kõigest samalaadsest veel.

See oli vaimustav kogemus. Nii hea ja vaba tunne oli. Mäletan, et enne, kui varem koos selle treeneriga pilatest tegin, siis ma eijulenud kõige kohta küsida, ma olin kuidagi isepäine ja kinnine. Aga selles õhkkonnas seal oli nii hea ja vaba olla. Mul oli kadunud see tunne, et ma tahan näidata, kui hästi ma paindun. Ei, ma ei tahtnud enam olla parim ja selle kaudu üle pingutada. Ma tahtsin asju õigesti teha ja seda ka tunnetada.

Mis kõige toredam sealjuures on, on see, et ma õppisin ju kogu aeg seal. Aga vaatamate sellele tundus see koht sellise omaette pelgupaigana. Seal ei ole neid hädasid ja argimuresid, mis on väljaspool neid seinu.
Ma ei kujuta ette, kas teised, kes seal on käinud ja olnud, tunnetavad sama? Kas see on teatud tüüpi inimeste jaoks samasuguse tunnetusega? Kas see pole mitte teatud mõttes ideaalne keskkond?

See oli lihtsalt äärimselt hea kogemus mulle. Jaa, mulle meeldib pilates ja sellepärast ma sinna trenni ju läksingi emaga kaasa, aga nüüd on see koht iseenesest omaette kogemus, mida oodata ja mille pärast sinna minna. Tahaks isegi kunagi vähemalt poole enda ärkvelolekuajast sellises paigas veeta - kas töö või kodu või mõlemad võiks osaliselt sellises õhkkonnas olla. See kõik on võimalik. Siinkohal vaatan seda muidugi ennekõike tulevasele ametile mõeldes.

Täiskasvanute õpetaja rollid

Kuna me pidime homseks loenguks lugema raamatust "Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks." (Jõgi, Lõhmus, Märja 2003) peatükki "Täiskasvanute õpetaja rollid ja rollikäitumine" ning selle peatüki sees on kohad, kuhu kirjutada endast kui täiskasvanute õpetajast, siis mõtlesin, et kirjtan enda mõtted siia, ajaveebi. Raamatusse kirjutamine on mulle natukene vastumeelne ja pealegi - kui mul ei ole enda raamatut käepärast, siis enda blogi saan kasvõi telefoniga netist lugeda - see on mul alati lähedal.

Et minu juttu selgemaks teha, toon siia tabeli sisu, millel põihnevad esimesd arutluspunktid:

Õppeprotsessiga seotud rolllid:

• Kavandaja
• Õppematerjalide koostaja
• Õppijate toetaja
• Tuutor
• Mentor
• Meetodite, protseduuride, võtete kujundaja
• Õppmissituatsioonide kujundaja
• Situatsioonide juht
• Grupiprotsesside juht
• Fasilitaator
• Informatsiooni vahendaja
• Esitaja
• Esineja
• Lektor
• Hindaja

Suhtlemisega seotud rollid:

• Suhtleja
• Kontaktide looja
• Suhete looja
• Kuulaja
• Informatsiooni andja ja vastuvõtja
• Suhtlemissituatsiooni kujundaja
• Dialoogi looja
• Konfliktide lahendaja
• Mõjutaja

Analüüsi täiskasvanute õpetaja rolle (vt tabel tabel).
Milliseid rollid on sulle õpetajana omased? Palun põhjenda.

Nende rollida nimistu on pikk ja minu arvates võiks sinna veelgi täiendusi tuua. Sest tegelikult on need kõik rollid täiskasvanute õpetajal olemas ning need avalduvad ka vastavalt situatsioonile ning mõnes situatsioonis võivad isegi uued rollid tekkida. Näiteks - suhtlemisega seotud rollide all on kirjas suhete looja roll, mis võib õpetamismeetodi, nagu seda on konflikt ja selle loomine, juures olla ka suhete "lõhkuja". Kuid seda mitte jäädavalt ning ainult õppimise kui eesmärgi saavutamiseks.
See oli vast natukene äärmuslik näide, sest ma ise õppijana tunnen ennast väga nigelalt, kui peame enda kursusega dispuuti pidama. Jah, vaieldakse teatud teemade pärast ja ollakse rollis, aga siiski on hästi suur oht see, et õppijad kipuvad rolli väga sisse elama ja asju emotsioonidega isiklikul tasandil lahendama. Mul oli lihtsalt ebamugav näha, et kohati tekkisid konflikid inimeste, mitte nende arvamuste vahel.
Taolises olukorras peab õpetaja olema küll päris kindlameelne. Aga siiski kui õpetaja arvab, et me õpime sellises olukorras ning ei kiirusta konflikte lahendama (ta ei tohikski seda teha, õppijad ise peaksid konflikid lahendama, kuid on võimalik, et mõnes olukorras peaks õpetaja vihjama, et vaidlemine on protsess, mitte lõpplahendus), siis on ka omamoodi hea, kuna õpetaja usaldab õppijaid. See ongi ju iseenesest konflikitide lahendamine, kui õppijad suudavad ise enda suhtluses jõuda uuele tasandile tänu konfliktile, mitte see, et panen ühe õppija ühte nurka seisma, teise teise nurka ja käsin mõlemal enda tegude ja sõnade üle järele mõelda.
Kokkuvõtteks - need rollid on kõik eranditult olemas, kuid reaalsetes situatsioonides on see nimistu, mis praegu tundub pikk, veelgi pikem ja kirjum. Paljud rollid on omavahel peale seotuse ka põimunud.
Teine küsimuse pool. Ma ei ole veel täiskasvanute õetaja ja kogemusi mul ka ei ole selles valdkonnas. Seega - ma improviseerin natuke... Minule õpetajana on omased rollid, nagu kuulaja, kavandaja, õpisituatsioonide kujundaja, situatsioonide juht, fasilitaator, suhtleja. Panin kirja ainult need, mis esimese mõttena mu nimistusse sobisid ning need, mida ma ei saanud mõne teise rolli alaliigiks pidada. Nimelt on suhtleja ju kõigi suhtlemisega seotud rollida ühine nimetaja. Eraldi tõin sellest tulbast välja kuulaja rolli, kuna leian, et see on suhtlemise aluseks.
Õppeprotsessidega seotud rollidest võtsin välja just need, mida tundsin, et pean aluseks, põhiliseks. Pikemalt ma selle tulba valikute juures mõtisklema ei jää. Kuid lisan, et minu arvates selle tulba viimane, hindaja, on väga vastuoluline roll. Ma nimetaks selle ümber õppija poolt nähtuna välise refleksiooni andjaks. Sest iga õppija ju hindab ennast ise. See on juba inimloomuses, kuid õpetaja roll hindamise juures on ju subjektiivsuse väljanäitamine. Hinnata saab küll nõnda, et õpetaja on kogenum just selles vallas, mida õppija õpib, ning oskab öelda, kas näiteks õppimisallikate valik oli piisav ja sobiv. Muidugi on ka teisi aspekte. Jälle pean ma rõhutama, et kõik oleneb õppimissituatsioonist ja õpetamise ehk juhendamise viisist ja kinlasti ka õppijast endast. Võib-olla on see mu enda segane "kiiks", et sõna "hindaja" seostub kohe koolis antud ühest viieni hinnetega kui rage reeglina, mille alusel saab õppijaid omavahel võrrelda.
Hea oleks õppijate kohta hoopis öelda - kuidas tunned, nii ongi. Hindamise poole pealt - kui õppija tunneb, et suudaks paremini, siis ongi ju nii, edaspidi püüab ta seega veelgi enam. Kui aga õppija tunneb, et sai päris kenasti hakkama, siis ongi nii, kuna õppija täitis enda eesmärgid, mis oli seadnud endale õppmisprotsessi algul. Mu näited ei ole muidugi mustvalged. Vahel on õppija enda subjektiivne hinnang mõjutatud paljudest teguritest liiga tugevalt - näiteks on õppijal madal enesehinnang. Sel juhul tulebki appi õpetaja, kes lihtsalt küsib: mis oli su eesmärk ja kas sa saavutasid selle.

Milline märgitud rollidest meeldib sulle kõige enam? Palun põhjenda.

Valisin kaks rolli, kuna ühe nimetamine jääks üksluiseks: suhtleja ja õppimissituatsioonide kujundaja. Ma tahan õpetamisest mõnu tunda. Suhtlemine on selle aluseks. Õpisituatsioonide kujundamine on aga see lai ja äärmiselt põnev mängumaa, milles saan enda tedmisi rakendada ning uute kogemustega olemasolevaid teadmisi täiendada. Suhtlemine annab aluse ja ideed, kuidas igat õpisituatsiooni kujundada.

Millise rolli(de)ga tuled kõige paremini toime? Palun põhjenda ning too näide mõnest situatsioonist.

Selle vastuse juures läheb improviseerimine juba kaugele reaalsusest. Ma praegu arvan, et mu tugev külg on kuulamine. Ja kuna ma üldiselt teen paljusid asju impulsiivselt, siis kuulamine ja sellest enda järelduste tegemine ongi minu jaoks õpisituatsiooni loomine. Muidugi ei ole ju alati võimalik kohapeal kiiresti leiutada, et kuidas me täna õpisituatsiooni loome... Ma arvan, et on võimalik ka mide ette mõelda. Aga enne edasist arutelu endaga sel teemal tahaks ma reaalselt ka kogemusi antud vallas.

Milline roll tundub kõige keerulisem? Palun põhjeda.

Kõik võib olla omamoodi keeruline. Oleneb oluorrast muidugi. Aga kui ma mõtlen enda omadustele ja võimetele ja oskustele, siis hindaja ja mõjutaja rollid tunduvad keerukad. Hindaja rolli olemusest ma juba eespool kirjutasin, kuid arvan, et just see, et ma suudaks anda adekvaatset refleksiooni, pean ma olema valdkonnas pädev ning pädevuse omandamisega võib minna veel kaua-kaua. Pealegi ei tea ma veel, mis valdkonnast ma räägin, mis valdkonnas ma hakkan (kui hakkan) kunagi õpetama. Õppijate endi kogemused on ju nõnda suur pagas, et minu kui õpetaja refeleksioon ei pruugi olla pädevam, kui grupikaaslaste (nende olemasolu korral) refleksioon. Siis tekib ju raskusi, kui õpetaja refleksioonist oodatakse rohkemat, kui ma pakkuma olen võimeline, näiteks teemas pädev olemise/olematuse tõttu.
Mõjutaja roll on samuti natuke keeruline, kuna see on minu jaoks veel suur ja lahtimõtestamata kunst. Kuidas ja keda mõjutada? Kas üldse mõjutada? Ju vist ei saagi nendele küsimustele anda vastuseid, mis töötaksid igas olukorras. Ma loodan, et kunagi tunnen ennast õpetajana piisavalt kindlalt, et mõjutaja roll tuleb loomulikult, ilma kõhklusteta.

Mida võid järeldada?

Kogemusi on vaja! Ma loodan ja üritan leida vastused enda küsimustele teoorias ning väga tahaks praktikas näha ja tunda, et nii ongi. Rollid on endiselt põimunud ja see pikk rollide nimekiri on loomuliku õpetajaks olemise osa.

Fasilitaator - abistaja
Mina? Ei tea veel, kuid praegu tundub, et see roll on teostatav.
Situatsioonid? Grupitööde juhendamine näiteks. Õppeprotsess on grupi sees, abistaja roll ongi väljaspoolt vaid toetada ja suhelda ja vajadusel olla konsultandiks.

Rolli täimist...
SOODUSTAVAD:
- dialoogil baseeruv õhkkond, kus ongi reaalselt arutlus õppimise aluseks ning õppijatel on vaja vaid abistajat.
- õppijad ise ei oota, et neile midagi ette ära tehakse või öeldakse ette, kuidas mida teha.

TAKISTAB:
- õppijate pedagoogi-ootus - et öeldakse ette, ei pea ise nõnda "vaeva nägema" kui õpetaja on "ise juba vaeva ära näinud", peab vaid pähe tuupima.
- Konflikt(id) - vaid abistaja rolli täites ei suuda õpetaja olla õppimise juures piisavaks abiks, ta ei ole sel juhul kõike seda, mis ta olla suudaks olla ja mis ta olema peaks.

Mentor - suunaja, juhendaja
Mina? Endiselt ei tea. Aga iseenesest julgustamine on mul siiani hästi välja tulnud. Ise asi on muidugi taoline tegevus õpetades...
Situatsioonid? Näiteks siis, kui õppija(d) on nagu pea ees tundmatusse vette visatud. Nad ei tea midagi. Tuleb algusest alustada ning leida õppijate jaoks nende endi seotust ja endi kogemuste seast seda, mida saab õppimisel ära kasutada.
Mentor kui isik tekitab mulle kujutelma, mis on arvatavasti pärit mingitest filmidest. Vana ja elukogenud, äärmiselt tark isik, keda õppija austab ning tema sõnu kullaks peab. AI! See on jah filmides tihtipeale nii, et algul on mentor jumal ja siis alles PÄRAST mentori surma vms, suudab õppija ise enda sisse vaadata ja ise areneda. Miskipärast on see alt-üles vaatamine filmides levinud.

Rolli täitmist...
SOODUSTAVAD:
- jällegi õppija enda valmisolek arenguks ja selle tajumine.
- õppija enda suundumus ammutada kõike, mida õpetaja soovitab/ütleb, et "saada tarkust kogenenumalt" - muidugi selleks, et see oleks hea, peab see olema eelmise punktiga tihedalt seotud.

TAKISTAB:
- õppija suur isetadvus, mis ei eelda vajadust mentorile toetuda.
- olukord, kus õppija(d) ise on valmis kõike tegema, mida ette öeldakse, õppija enda Mina ei ole piisavalt avaldunud.


Tuutor - õppimise toetaja
Mina? Mulle tundub, et sellise rolli võtmine on hea vaheldus ja hea mõte aidata õppida, areneda. Ma tahan ise ka osa võtta tuutorkoolitusest ning saada enda eriala tudengite tuutoriks. Tuutorina hindan ma ennast arenevaks ja avatuks.
Situatsioon? Kasvõi see sama - esmakursuslased tulevad ülikooli ja ausõna, omast kogemusest ütlen seda, kõik on niiii segane. Meie tuutor aitas meid ikka päris palju. Ta isegi ei pidanud meil kogu aeg kannul käima, mulle küll piisas sellest, et ta kuu aega enne meie esimest eksamit tuli ja ütles, et vaadake ringi - siin ei ole ju kõik priimused, need eksamid ei ole nii hullud midagi ja õppejõududel on omad meetodid. Ta seletas ja julgustas. Rohkemat selles rollis ei saagi ju teha ja ega me ei oodanudki temalt rohkemat.

Rolli täitmist...
SOODUSTAVAD:
- olukord, kus on vaja just tuutorit.
- tuutori (isiku)omadused - ta oskab toetada lähtuvalt enda kogemusest ja on empaatiavõimeline

TAKISTAB:
- õppijate arvamus, et neil pole tuge vaja. Kas see ka tegelikult sellistes olukordades nii on? Oleneb muidugi. Paljudest asjadest. Sellisel juhul on tuutorile see katsumus ja valik, kuidas toimida.
- õppija(d) ise on orienteeritud tugevalt õppimisele ning reaalne tajumine, et tuutor on abiks, ei olegi igale õppijale vajalik.

Nõustaja
Roll? Tõeliselt väljakutseid pakkuv roll. See nõuab suurt eeltööd ja empaatiavõimet. Iga inimene ei sobi sellele rollile seatud ootusi täitma n-ö universaalselt. Kindlasti on iga inimene tatud mõtes nõustaja enda lähedastele.
Situatsioonid, kus olen kogenus nõustaja vajalikkust? Elulised olukorrad, uued olukorrad, kus ma ei mõista isegi enda käitumist. Samuti ka näiteks peale ülikooliõpingute alustamist ei olnud ma kuni esimese eksamisessiooni lõpuni kindel, kas ma olen õiges kohas, kas ma tegin õie otsuse. Mul oleks siis tõesti vaja olnud INIMEST, kes ütleks mulle, et ära pabista ja ära veel alla anna. Tavaliselt taolistes olukordades, kus oleks mul vaja nõustajat, tean ma ise ka kenasti, mida ja kuidas tegema peaksin ja kuidas mõtlema. Lihtsalt mingi toetuse vajadus on tuntav. Inimene, keda usaldaksin. See ei olegi minu jaoks kuigi nõustamine, sest tavaliselt ei avalda ma enda vaimset segadust kellelegi. Mulle ei meeldi seda teha ja mul ei ole ka sellist inimest, kellelt ma seda ootaksin, et ta mulle nõustaja oleks. Ma mõtlen asjad ise selgeks. Ma saan aru ka, aga vahel on lihtsalt see tunne, et ma olen üksi. Nii ju ongi. Tahaks seda toetust pigem, mitte otseselt nõustamist. Sest nagu mulle kunagi öeldi - ükskõik, mis nõuandeid ma ka ei kuuleks või mis suunavaid nippe, ma teen ikkagi nii, nagu ise tunnen ja tahan. Ka siis, kui mu tunnetus kattub nõuannetega.

Rolli täitmist...
SOODUSTAVAD:
- isiku võime ja tahe ennast mingilgi määral avada teisele inimesele.

TAKISTAB:
- kui inimene ei suuda ega taha nõustamist.
- nõustaja enda ootamatu käitumine nõustatava suhtes.

Kokkuvõtteks - kõiki neid rolle soodustab või takistab täita õpteaja enda isikuomaduste pagas. Samuti on tähtsad õppijate ootused ja valmisolek. Mõtlemine (selle sõna sain küll raamatust, aga olen sellega täiesti nõus, ma ei pannud seda enne küll kirja, aga siiski mõtlesin ka sellele, see tundus siiski kuidagi loomulik olevat, et seda ei pea kirja panema...).

Maagiline õpetaja. Mõistab läbinisti. Oskab sõnu kasutada usalduse tekkimiseks. On ise usaldusväärne ja oskab luua head kontakati enda ja õppijate vahel. Oskab nii väljaspool kui ka grupisiseselt enda rolli täita ja seda kohandada, muuta tarvidusel. Ta on innovaatiline ja paindlik. Maagiline õpetaja kuulab ja annab nõu. Jah, ta peab tõesti maagiline olema, et seda kõike tajutavalt teistele ka tunda anda peale selliseks õpetajaks olemise.

Edasine jutt raamatus on mõeldud selleks, et iga lugeja-õpetaja saaks endasse vaadates jõuda lähemale enda maagilise õpetaja omadustele. Enda analüüs nii koolitussituatsioonis kui ka elus üldse. Seda elu osa ma saan ju siiski teha...
Minu rollid. Tütar, õppija, kursusekaaslane, õde (toetav suhe vendade ja õega), sõber, sõbranna, tuttav, kungine tuttav, trennikaaslane, sportlane, üliõpilasnõukogu liige, üliõpilaste esindaja. Kõiges selles olen ma tegelikult samade põhiomadustega - ma tahan ja üritan inimesi kuulata ja mõista. Nüüd väiksema liigituse põhjal, olukordades, kus ma ise ei ole juhendatav, üritan ma olla ja vahel olengi nõuandja, aitaja. Seda näiteks sellepärast, et ma olen olnud avatud igasugustele teadmistele ja suudan ka neid kuidagi kergesti haarata ja vahel neid õigetes situatsioonides meenutada. Sellepärast on pöördutud minu poole enda küsimustega. Ma olen enda suhtmist sellesse muutnud - peale andragoogikat õppima hakkamise, ei ole see enam mulle põrmugi vastumeelne, et arvatakse, et ma tean ja küsitakse minult... suhteliselt paljut näiteks kooliga ja õppimisega seotut.
Minu eesmärgid neid rolliootusi täita üritades on ennekõike teiste aitamine. Sealt edasi, peale teiste inimeste poole suunatud tegevuse, on ka kuskil lahtris "loomulikult asjga kaasnev mõju" minu enda arenemine läbi suhtlemise ja teiste aitamise.