Tänane sissekanne on inspireeritud jällegi ühest peatükist andragoogi öökapiraamatust "Andragoogika: raamat õppimiseks ja õpetamiseks" (Jõgi, Lõhmus, Märja). Peatükk ise rääkis täiskasvanute õpetaja kompetentsusest ja kompetentsidest.
kogu jutu point jõudis mulle paari peamise põhimõttega: reflekteerimine on endiselt au sees ja väga vajalik õppijatele ja ka õpetajale. Peatüki lõpuks soovitati teha täiskasvanu õpetajal (kelleks ma loodetavasti kunagi sirgun) endale portfoolio. Õpimapp, mis sisaldab kõike, põhimõtteliselt kõike, mis seostub täiskasvanute õpetaja karjäärgia, alustades tema enda õpingute, arvamuste ja refleksioonidega, jõudes välja ka praktika materjalide ja õppijate tagasisideni. Kõike.
Mina, kes ma veel ei ole praktiliselt kogenud täiskasvanute õpetamist, oskan ainult seda tunnete ja enda arendamise osa täita ja ma ju teengi seda. Siinsamas, blogis, kirjutan ma aluspõhja enda tulevasele portfooliole. See on ju minu endaarengu alustus. Kindlasti saan juurde väga plajutki, kui ma praktikas saan enda teadmisi rakendada... Praegu aga pean enda praktiliseks pooleks just loengutes käimist ja enda kui õppija ja ka õppejõudude lähenemist, käitumist ja kõike muud jälgides ja analüüsides.
