Tuesday, March 18, 2008

Seminari muljeid


Osalesin eile ETKA Andrase poolt korraldatud TÕNi-teemalisel seminaril.



*ETKA - Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon
*TÕN - Täiskasvanud õppija nädal


Seminari alguses, peale tutvustavat slaidijada TÕNi kohta, esines TTÜ õppejõud Anu Virovere.

Mulle väga meeldis tema loeng. Ta oli esineja, kes pidas küll monoloogi, aga mitte üksi. Ta kaasas žestide ja sõnaliste viidetega ka auditooriumi enda juttu. Tunde kestnud loengu lõpupoole oli publikum nõnda üles köetud, et naerupahvakud olid kerged tulema.

Kõige enam meeldis mulle tema juures see hiiglama suur teadmiste, kogemuste pagas ja nende seostamise ja analüüsimise oskus. Ta oli veenev, mis sest, et ta slaididel toetus paarile teoreetikule, rääkis ta suusõnaliselt juurde nõnda palju huvitavat.

Sisulisest küljest rääkides - mulle jäid eredalt meelde mõned seigad tema suuresti emotsionaalset intelligentsust ja selle vajalikkust tänapäeva ühiskonnas kajastavast loengust. Näiteks:
  • "Kui kiiresti peab jooksma, et homme samas kohas olla?" - mulle on taoline lause jäänud pähe kummitama keskkooliaegsetest majandusõpingutest. Kuid nagu majandus, liigub ka kogu ühiskond tänapäeval nii kiiresti, et paigalseis on võrdne tagasiminekuga. Samuti ka õppimises - elukestev õpe on pinnapüsimine.
  • Elukestev õpe ei tähenda kõige põhjalikku omandamist, vaid kõigele uuele vastuvõtlik olemist ja kiiresti kohaneda suutmist. Kõigesse liialt põhjalik süüvimine on juba mahajäämine - sest miski ei säili muutumatuna selles ilmas, kogu aeg tuleb sama asja juurde õppida ja vajadusel isegi ümber õppida.
  • Iga inimene on milleski geenius. Tuleb enda võimed kasutama õppida ja loovust rakendada.
  • Nagu töö, peab ka õppimine olema jõukohane. Mitte kerge ega ka vaevavalt raske - lihtsalt mõnus, uus, huvipakkuv. Et oleks selline tunne, et iga päev tahaks minna tööle ja teha seda tööd - vabatahtlikult.
  • Toimetuleku võti on loovuses ja suhtlemise kunstis.
  • Kõige aluseks on suutmine tahta enda eesmärke täita.
  • Rollivaba ja hea suhtlus on suhe subjekt-subjekt vormis. See tähendab seda, et (suhtlus)partnerisse suhtutakse kui isikusse, kes on ainulaadne ning see suhtumine on siiras ja aval - ilma eelarvamusteta ja rollipiiranguteta. - "Kallista klienti"
  • Õppimises ja suhtlemises - sul on alat valikud, miski ei pea olema surmtõsine, elu on mäng, mda tuleb natuida ja rõõmsalt kasutada.
  • Emotsionaalne intelligentsus on praktikas vajalik, kuna suhtlemine ei ole pöörduv - ei saa ju midagi "uuesti teha".
  • "Agu Sihva anna aru" - "Kui inimesel on kindel maailmavaade, siis ta ei usu seda ka, mida ta oma silmaga näeb."
  • Kui sa ütled, et sul miski õnnestub või kui sa ütled, et sul miski ei õnnestu, siis sul on õigus, sest siis nii see lähebki. Inimesed teevad tänu mingeile teatud alateadlikele otsustele ise selle teoks, mis on öeldud tuleviku kohta.

Vaimselt ja enda sisemise arengu mõttes oli see loeng vägagi vaimu värskendav. Ma kardan natukene, et need mõtted, mis muudavad hoiakut, kipuvad kiirematel aegadel ununema, aga ma ei taha midagi kategoorilist ka öelda, kuna siis lähebki nii ju...
Sellepärast oligi mul hea 24 tundi hiljem see kõik siia kirjutada, et seda head lähenemist ja suhtumist veelgi tugevamalt endasse sisse kodeerida.


***

Seminari teises pooles tegime grupitööd. Grupp oli huvitav - keskealised naised ja neli noort tüdrukut (vanuses 18 - 24 aastat).
Meil ei olnud grupijuhti algselt, kuna kordinaator oli haige. Siis leidis proua Andrasest, et isehakanud naine, kes oli ka enda asutust esindamas seal, võiks hakata selleks, kes veab seda grupitööd.
Grupitöö iseenesest oli uus kogemus - inimesed ei olnud kuidagi ühel lainel ja noorte ideede ja grupijuhi vahel tekkis mingi vaimne lõhe - ta ei mõistnud meid ja ei tahtnud meie räägitut ja ideid arvesse võtta kui samaväärseid teistega. Meil oli küll grupis üks tore naine, kes vahel aitas selgitada grupijuhile, mida me öelda tahtsime. Tundus, et ta sai ikkagi lõpuks aru ja talle jõudis kohale. Aga siis, kui ta ette kandis meie töö tulemusi rääkis ja rõhutas ta selliseid asju, mida me grupis isegi arutusele ei võtnud.


Grupiprotsesside juhina, kellena meil kedagi ei olnud, oleks pidanud vast rolle väheke muutma selle töö käigus - see naine ise küll muutus aktiivseks, aga ta ei suutnud kuidagi kuulata ja kuna meil oli väääääga vähe aega, siis päris ümberkasvatada ei oleks olnud selles olukorras mõttekas, kuna teatud töö oleks jäänud poolikuks, mida me grupine tegema pidime.

Lõputa lugu

3. aprill on kahtlaselt lähedale jõudmas. Aina enam hakkab mulle tunduma, et ei saagi sellel blogil olla selleks ajaks mingit "tulemust".

Ma loodetavasti kirjutan siia ka edaspidi, peale 3. aprilli, kuid seniks on see just selline, nagu ma seda seni esianud olen. Ja mulle endale tundub,et see on väga poolik. Poolik nagu minu arenguteegi. See lugu, mida ma siin kirjutan, minu andragoogiks saamise tee, on lõputa seni, kuni ma elan.