Osad meist pidi mängima grupis esinevaid tüüpe, nagu pastor, agressor, abivajaja. Mina aga olin üks, nagu meie õppejõud ütles, andragoogidest ehl õpetajatest ehk koolitajatest. Muidugi meie käitumine pidi põhinema raamatutel (käitumisõpikutel) nagu "Mida teha siis, kui sinu laps...".Kaks asja on küll tõeliselt mõtlemapanevad minu enda kohta -
1. ma esitan väga palju kas-küsimusi
2. ma olen leebe
No ma ei tea, kas see nüd kohe halb on või mitte... Oleneb vast olukorrast.
Minuga koos mängis enda rolli ka mu kursaõde, kes pidi olema agressor. No enda arvates sain ma hakkama, sest ma jäin viisakaks ja rahulikuks. Koolitaja eesmärk ei ole minu arvates ühegi täiskasvanu pinki istuma sundimine ning suu lukku panemine.
Üks tähelepanek, millega ma raudselt nõus ei olnud, oli see, et õppejõud ütles, et kui ma enda "koolitust" alustasin küsimusega, et kes mida kuulda soovib ja mis eesmärgid nad on koolitusele seadnud, siis ütles õppejõud hiljem, et kui ma kohe olen juba näinud, et agressor on grupis, siis ei tohiks grupi arvamust küsida, sest agressor võtab kohe sõna ja "kuritarvitab" tähelepanu. See on minu arvates ülimalt ebaõiglane teiste õppijate vastu. Ma jätan põikpäiselt endale selle mõtte, et agressor on ka siiski inimene ja ta on õpetatav, suunatav, juhitav, kuid temani tuleb jõuda. See ei nõua koolitaja rangust ja agressori "paikapanemist". Leian, et minu ja õppejõu arvamused lahknevad seetõttu, et tema on pedagoog ja lähtus tõesti lastega käituma õpetavatest raamatutest. Täiskasvanute käitumist ei saa üldiselt lastega võrrelda, eriti juhul, kui nad on tulnud koolitusele vabatahtlikult ja neid on sisemist õpimotivatsiooni. Samuti ei ole täiskasvanute koolitaja ülesanne täiskasvanud õppijad kasvatada!
Igal inimesel on oma arvamus, ka agressoril. Iga inimene vajab tähelepanu, ka agressor. Iga inimene väärib viisakat ja võrdne-võrdsega suhtlemist, ka agressor.
Muide, torkas praegu just pähe, et see sama õppejõud (jaa, see on psühholoogiline, et ma osalt temale, mitte tema väidetele, vastu vaidlen - seda tema meetodite pärast ja suhtumise pärast andragoogidest tudengitesse ja andragoogikasse kui iseseisvasse teadusesse) on öelnud, et sildistamist tuleb vältida. Siis ei tohiks ju me kuidagi agressori kohta mõelda ka, et tema on teistsugune, tema üle pean ma võimu saavutama ja ta "paika panema". See on niivõrd vastik - jutt käib ju inimestest!
See on lihtsalt väga tugevalt minu põhimõtete ja uskumuste vastu, et ma peaks kunagi "agressorit" kohtlema nii nagu väideti seal loengus meile.
Muidugi olen ma nõus sellega, et vahel peaksin mina õppijatele (mitte et mul reaalselt seda kogemust oleks, et ma nii väita saaks) olema mitte nii leebe, vaid hetketi jagada ise ära, kust läheb piir. Pähe ei tohi lasta endale istuda. Ma olengi piisavalt naiivne, et ma uskuda, et enda algatusel õppimise juurde tulnud täiskasvanu selliste mõtetega õpikeskkonda tuleb!
"Kas"-küsimused on samas aga täielik harjumus. Neid on küll mõttekas hakata enda juures jälgima.
Aga täiskasvanud õppijatega ei suudaks ma küll kuidagi südamerahuga käituda nii, nagu on kirjas raamatutes nagu "Mida teha, kui sinu laps..."
Mul on niigi, teades elukestva õppe olukorda, sügav austus täiskasvanute vastu, kes tulevad koolitusele ja tahavad õppida. Kuidas ma peaksin suutma siis neid kasvatama hakata!?!
Nojah, halasin ja dramtiseerisin küll üle selle sissekandega, aga mis teha. Vähemalt on mul kunagi hea lugeda enda mõtteid koos suuresõnaliste emotsioonidega. Huvitav on vähemalt lugeda siis.
