Kolmapäev, 6. veebruar, oli kahe loenguga päev. Esimene loeng oli täiskasvanukoolituse keskustest. Järjekordselt tabasin end mõttelt, et meie õppejõud auditooriumi ees on ju sama asja õppinud, mida meie praegu ja et ma vaikselt hakkan meie eriala õppetooli või nüüd hoopis osakonna inimesi endale teatud mõttes eeskujudeks võtma. See ei ole vast kuigi paha. Kuid ega mu eeskujude valik sulgu nende mõne isikuga - nimelt kohtusime teisipäeval esmakordselt loengus endise pedagoogia, kes ei ole kuigi haritud just andragoogiak vallas. Seda enam, et ta on enda teadmised saanud Moskvas tudeerides.
Tõin just eraldi välja selle, et see õppejõud ei ole õppinud Tallinna Ülikoolis või selle eelkäija-kooli(de)s. Nimelt looda ma siiralt, et üliõpilsed, kes meie instituudi lõpetavad, on teadlikud andragoogikast ja selle eeldustest. Seda enam jahmatas mind kolmapäeva õhtune loeng. Õppejõud oli vägagi kodus enda erialaga - pedagoogika ajalooga. Kuid kui meie, andragoogid, pöörasime tema tähelepanu tabelile, kus andragoogika oli toodud pedagoogika allharuna välja, siis tundus, et ta üldse ei mõista. Ütles küll jah... AGA siiski tema arvates läheb see PEDAGOOGILISTE MEETODITE alla. Kuna mitme tudengi erinevate sõnadega seletatu talle kohale ei jõudnud, siis vaikivalt andsime alla. Aga sellegipoolest hämmastus säilis. Nõnda kõrge kraadiga teadur peaks ometigi teadma ju, kui ta on spetsialist kasvatusteadustes, mis on andragoogika ja selle iseseisvast staatusest teadusena.
Ennist mainitud õppejõud, kes tudeeris Mosvas, ütles sellise olukorra kohta, et kui olla õpetaja klassi ees või koolitaja auditooriumi ees, siis ei pea jätma endast muljet, et tead kõike. Samas tuleb arvestada õppijate endi teadmiste ja kogemustega ning tunnistada enda teadmiste vajakajäämist siiralt. See on ju edasine enesearengu alus. Sarnaselt sellele mõttele, tundsin vähemalt mina pettumust, et õppejõud ei aktsepteerinud meie teadmisi, kui võrdväärseid, vaid hoopiski leplikkuse palge all jätkas vana rada kõndimist.
Selles hämmastust tekitaud loengus kogesin kui õppija ka uut ahistavat tunnet - kuulata kaks-kolm tundi loengut teises pingis. Ei olnud mingit ümmargust pinkide paigutust ega võrdsuse tunnet.
Siiski vaatamata mu tähelepanekutele õppijana, oli antud loengus ka kindlasti seda head, mida kõrva taha jätta koolitajana. Õppejõud mainis, et kasvatamine on kasvamise suunamine ja õpetamine (peamised tudengid, kes tema käe all õpivad, on pedagoogid!) on juhendamine ja õppimise suunamine. Andragoogiline lähenemine! Aga kahjuks ei teadnud vist meie õppejõud, et tema tehtud "innovatiivne" reegel rääkida õpetamisest kui juhendamisest, on andragoogikas eeldus. Mingi juhendajapoolne ettekirjutamine ei tule ju täiskasvanuid haridus kõne allagi! Teoreetiliselt, erandeid ei saa siiski välistada. Näiteks ega autokoolis ju teooriaõpetaja ei hakka kuulama enda lubadeta õpilasi, kellel ei tohiks olla mingit kogemust autojuhina liiklemises. Selliste paika pandud reeglite õppimisel ei saa just kuigi loovalt õppemeetodit valida...
Enda elu esimese kevadsemestri esimesel nädala on mul veel kaks mõtet seoses heaks koolitajaks olemisega - hääl ja enesetutvustus.
Hääl - hääle tugevus õigemini. Mul on olnud tuttavaid suhteliselt suure organisatsiooni juhte ja ka praegu õppejõude, kel ei ole valju häält. Tegelikult mulle tundub, et seda enam peab kuulaja teadlikult keskenduma kuulamisele, kuna muidu ei pruugi ta kõike kuulda. Algul on see küll häiriv, aga pikemas suhtluses on see harjumus juba. Kuulamine on ju suhtlemise, koolitajaks olemise samuti, üks tähtsamaid külgi. Ma küll tahaks kunagi, et auditoorium minu ees kuulaks mind. Ma olen isegi teadlikult esinedes ja ka kodus üritanud vaiksemalt ja rahulikumalt rääkida, et ka kuulajat endale lähemale köita ja pingeid vähendada. Kohe ausalt saan öelda, et kodus see mul välja ei tule - meil peres on kõik peale ema valju häälega, erutunult rääkides isegi väga valju häälega. Muidugi oleme mina ja mu vanem vend lihtsalt vaoshoituad enda loomu poolest ja ei kipu niivõrd enda hääletugevust kontrollimata unustama.
Auditooriumis aga enda ettekandeid tehes peab siiski ennekõike rõhuma enda diktsioonile ja sõnade hääldusele ja selgusele. Siis võib isegi vaikselt rääkida. Kahjuks, pean ma tunnistama, et mul on mõtteid peas alati kuhjaga ja mul ei ole kombeks teha kava rääkimiseks, kuna mul mõtted kõik ei suuda oodata, et saavad välja. Sellises olukorras on tõeliselt raske diktsiooni selgena hoida, kui mõte on lause lõpus ja aeglane suu ei liigu nii kiiesti, et suudaks jõuda mõttele järele ja selgelt hääldada. Mulle meeldib ka enda juttu enda emotsioonidega impulsiivselt täiendada ja sellistelt enda kogemustest rääkides, mida saan ka enda kursusekaaslastele esitada sel kujul, et nad saaksid ka enda peale sellest vaatenurgast mõelda, selliste vahepalade juures räägin ma aeglasemalt. Panen poolenisti alateadlikult enda kunagised kogemsed näiteringist proovile ja üritan elavdada enda näiteid.
Samuti leian, et rääkides peaks keelekasutus olema pigem lihtne, mitte spetsiifilist sõnavara täis tipitud.
Nagu näha, tuleb mul teemast kõrvale kaldumine kenasti välja... jõudsin silmagi pilgutamata hääle tugevusest sõnavarani. Aga mis teha, praegu, kui ma kirjutan öösel, jutt kipub voolama kergemini kui teistel aegadel.
Enesetutvustse kohta nii palju, et mäletan veel selgelt enda esimest üliõpilasnõukogude seminari. Selle juhatas sisse Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna juhatuse esimees, kes kõigepealt seletas ära, miks on auditooriumi ees esineja enesetutvustus tähtis. Kuidagi jäi just see meelde. Meeldiv oli Moskvas tudeerinud enidse pedagoogi loengus seda sama kogeda. Ta alustas enda loengut pika enesetutvustusega ja lubas kõike küsida. Samamoodi lubas ka mu kunagine keskkooliaegne religiooniõpetaja. Religionniõpetaja sai tervele klassile heaks sõbraks, kes tõesti juhendas ja suunas meid ning oli pigem meiega võrdne. Mäletan küll vahejuhtumit, kus üks mu klassiõde hakkas täiesti jonni pärast kristluse kümne käsu sõnastuse kallal nöökima ja see oli suunatud muidugi õpetajale. Siis pidi küll õpetaja ütlema, et nii on, sest kristlased usuvad nii ja sellele võib küll vastu vaielda, kuid ära tuleb õppida need käsud nii, nagu nad kirjas on.
Kuid tagasi mu algse mõtte juurde - enesetutvustus. See on tähtis, kuna siis tunneb õppija end koolitajaga seda võrdsemana, kui koolitaja tuleb ja ütleb, et ta on tavaline inimene, nagu õppijagi, ja kasvtab kodus hamstrit ja kalu. Midagi täiesti tavalist on tore täheldada niisama muuseas, et tekiks vahetum õhkkond. Koolitaja on ju ka ikkagi ainult inimene.
