Sellest, mida silmaga ei näe

See on vägagi loomulik, et iga aasta tulevad jõulud uuesti, isegi ilma lumeta. Aga kui loomulik on jõulude mõtte meenutamine? Sellele küsimusele vastust ma ei oska anda, selleks tuleks vist statistiline uuring teha, kuid nagu Davidts (1993) ütles, läheb selleks umbes kümmekond aastat. Seega lähtun enda tunnetusest – jõulude ajal võib küll vahel meenutada, miks me neid pühi peame, kuid ülejäänud aasta valitseb minu ümbruses küll vähemalt pessimistlikum ja üldse mitte nii õilis elamis- ja käitumisviis. Kurb on seda tõdeda. Sellepärast leiangi, et iga andragoogki vähemalt võiks kasvõi varjatult, enda maailmapildi kaudu, kanda endas just seda sõnumit, et hinnata tuleks silmale nähtamatut.

Jõulud on usuline püha ja usk on üks sellistest nähtustest (ma otsisin seda sõna kaua, aga ma ei tea, kas ma leidsin õige üldnimetaja asjadele, mida silmaga ei näe), millega saab andragoog igapäevaliselt kokku puutuda. Kui koolitaja peab koolitama usklikke, kellel on oma kindlad tõekspidamised, mis on küll vastavad tema usule, kuid siiski on ta ise need samad väärtused omastanud. Usk on seega inimestes. Kas pole mitte ilus? Ma leian, et on, see on midagi siiralt ilusat. Seda tuleks hinnata ja seda arvestada suheldes inimestega, kelle jaoks on usk esmatähtis.Nagu ütles Alexander (2008), on tihti usk tähtsam muust ja saab olla kõige alus. Siinkohal ta mõtles küll usku jumalasse, kuid siiski on igasugune usk (ka usk endasse) usaldus ja kindel veendumus ning väärtus. Alexander kirjutas enda artikli, mida ma ka lugesin, peale Hal Bermani surma, kes oli usklik ning kes leidis ka kõige kiiremal ajal päeva, et osaleda Alexander’i lapse ristimistel. Sellist žesti hindas Alexander väga kõrgelt. Nõnda võiks ju iga inimene, andragoog samuti, igapäevaselt tunnetada seda tähtsat, mis ei ole alati kirja pandud või ette öeldud. Tõeliselt inimeste jaoks austusesse tõusta ja nende poolt hinnatud saada, tähendab teisisõnu teiste inimeste väärtuste austamist ja nendest lugu pidamist.

Leian, et sellise käitumise läbi oli Hal Berman väga ehe inimene. Ta oli muuseas ka õppejõud ülikoolis ja ta andis enda olemuse ja tõekspidamistega enda õpilastele edasi seda tunnetust enda väärtusi hinnata. Alexander oligi omal ajal Bermani õpilane ning see on lausa imetlusväärne, et ta kirjutas Bermani surma puhul antud artikli – selline tänu ja austus on vast üks suurimaid lootusi igale koolitajale. See kõik on lihtsalt nii.

Nõnda üritas Väike prints kannatlikult Davidts’i (2006) kirjas Väikese printsi tagasitulekus de Saint-Exupery’le seletada inimestele, kes elavad Maal. Inimesed kuulasid tõsimeeli prinsti häda – ta planeedile oli jäänud tsirkuse külatusest üks tiiger, kes hakkas ohustama planeeti ning prints soovis tiigrist lahti saada, et enda planeeti ja kõike sellel kaitsta – kuid abi otsimise või pakkumise abil analüüsisid nad kõike printsi öeldut ja püüdsid leida tagamaid, mida tegelikult polnudki.

Siinkohal tunnistan, et tundsin tugevasti enda süüd sellise käitumise juures – ma ise teen nõnda liigagi tihti – kogu aeg. Ma leidsin enda taolisele käitumisele seletuse Prawat’i (1999) artiklist, mis rääkis tähenduse loomisest. Prawat (1999) täheldab, et tähenduse loomine on inimeste viis leida korda korrapäratus universumis. Jah, seda ma üritangi enda lakkamatu analüüsimisega saavutada – ma olen isegi seeläbi inimestele haiget teinud, kui olen enda arvates õigeid põhjuseid üritanud nende käitumisele leida. Tõene tähendus on see, mille inimesed seavad selle

Ma olen enda lootuses kunagi koolitajaks ja teiste inimeste suunajaks saada, hakanud eneselegi märkamatult kõiki ja kõike lihtsa vaevaga pidevalt analüüsima ja seeläbi neid enda tähenduse loomisega paika panema. Väike prints võiks sellise käitumise peale siiralt küsida, et miks ma seda teen Ma võin anda vastuseid ja ennast õigustada ja kõike taolist teha, aga siiski pean ma nüüd, olles neid tekste lugenud ja jõudnud punktini, kus ma seda kirja pannes kellelegi edasi tahan anda, tõdema, et ma ei tea. Aga ma tean, et ma ei taha nõnda inimesi enda sõnul n-ö mõista, kuigi tegelikult olen andnud ise selle tähenduse, mis osutub täiesti valeks. De Saint-Exupery (1993) kirjutas, et Väike prints ütles, et keel on arusaamatuse allikas.

Johnston, Miles, McKinlay (2008) leiavad, et inimestega suheldes on kõige parem nende emotsioone mõista nendega samale emotsionaalsele tasandile laskuda. Andragoogihakatisena on selline arvamus mulle ja ka paljudele minuga sarnaselt andragoogi teed kõndivatele inimestele hinnaline. Emotsionaalselt samale tasandile laskuda on raske, kui inimesele ei ole pühendutud ning teda ei kuulata. Pidev analüüsimine on samuti suhtlemistõke, mis ei aidanud ei Väikest printsi ega ka ei aita neid inimesi, keda ma olen soovinud aidata.

Peale selle kõige endale teadvustamist ja lugemist olen ma natukene vaimselt ebastabiilne, kuna tunnen, et olen eksinud nii lihtsate tõdede vastu – ma harjun alles selle uue küljega, mille endaski üles leidsin – väike prints minus endas. Kuid siiski andis viimasena loetud printsi uute seikluste kirjeldus mulle indu olla parem inimene teiste vastu ja hinnata seda, mida silmaga ei näe. Vahel peaks siiski uuesti leidma mõned tunnikesed, et lugeda uuesti läbi de Saint-Exupery ja Davidts’i poolt kirja pandud lihtsad tõed, et meelde tuletada, mis on rahu ja õnn. Vahel peaks igaüks tugevamini tunnetama seda väikest printsi endas – see on minu jõulu- ja üldse kogu elu soov kõigile.

Filmielamused - Kung Fu Panda

Täna käisin vaatamas koguperefilmi Kung Fu Panda, mis oli meelelahutusena väga hea tükk, kuid samas leidsin sealt ka midagi õpetamise ja mentorluse ja õppimise kohta enda jaoks.

Sisuliselt oli tegu looga, milles ühte küla ähvardas oht (kung fu'd valdav paha südamega Tai Lung), millest sai külakest ja kogu sealtset rahvast päästa vaid peategelane, panda. Seda küll läbi juhuse ning keegi ei uskunud, et suur ja paks panda suudab suurimale ja ohtlikuimale kung fud valdavale hingelt raevukale pantrile tuule alla teha ja seeläbi kogu küla päästa. panda Po õpetajaks sai Meister Shifu, kes algul pidas eksituseks seda, et Po väljavalituks sai. Ajapikku sai ka Meistr Shifule selgeks, et Po ei olegi tegelikult nõnda "mõttetu" kui algul paistis.

Ja mängu tuli õpetamisele lähenemine. Meister Shifu oli kõik enda eelmised õpilased ühtmoodi teatud rutiini jälgides üles kasvatanud ja kung fu saladustesse pühendanud. Po jaoks ei olnud aga võimalik endist pikaajalist ja lausa kasvatuslikku õpetust kasutada, kuna aega oli piiratult ja Po ei olnud tavaline "õpilane". Meister Shifu suutis enda eelarvamused ületada ja näha Po õppimisvõimet ja annet osata kung fu'd ning lõpuks muutis ka Meister Shifu enda mõttemaailma ja õpetamismeetodit. Filmi lõpuks õppis ka Meister Shifu juurde - ta nägi maailma laiemalt.

Filmi üheks suuremaks saladuseks oli loherull, milles pidi peituma nii suur väga ja jõud, mis aitab Po'l võita Tai Lung'i. Rull oli aga seest tühi ning Po mõistis tänu enda isa abile, et seal ei olegi saladust. Kõik peitub inimeses endas. Eneseusk ja tahe aitavad isegi paksul pandal muutuda kung fu sõdalaseks. See on omamoodi õppimine - õppimine enda võimeid tundma ja hindama kõrgemalt ning sellele vastavalt ka ennast rakendada enda unistusteni jõudmiseks.

Teine suund, milles antud film mõtlema pani mind, oli see, et idamaade kultuur on ideaalne õppimise kultuur. Sealne tugev rahu ja eneseusk ja eesmärkide saavutamisele orienteeritud tegutsemine on ideaalne kasvatus, mida lapsele anda saaks, et ta elus saaks hästi hakkama ning täiesti loomulikult osaleks pühendunumalt ka õppimises (nii informaalses, mitteformaalses kui ka formaalses) osaleks täisväärtuslikult, ennastjuhtivalt.

Tuutorkoolitus vol2

Tänane koolitusjärgne emotsioon on laes!

Täna olid ka paremad ettekanded ning saime teha palju grupitööd, mis põhines eelneval teooriaosal. Ma tundsin, et ma andsin midagi ja et ma sain midagi.

Alustan hommikust. Meie ülikooli psühholoog, Helen Margus, alustas päeva nõustamise tutvustamisega ning rääkis ka, kuidas toimib psühholoog meie ülikoolis, Tallinna Ülikoolis. Huvitav jutt oli ja samas oskas ka Helen ilusti rääkida ning oli tunda, et ta on oma valdkonnas pädev. Järgnes grupitöö.

Edaspidised ettekanded tegi Marju Saar, kes on meie ülikooli Karjääri- ja nõustamiskeskusest. Tal on selge diktsioon ja selline siiras vaimustus hääles, kui ta räägib. Teda on hea kuulata. Jällegi olid grupitööd ka omal kohal.


Aga koolitajate pädevusest ja nende kuulamise kogemusest olulisemaks hindan ma üleüldist kahepäevase koolituse muljet ja õhkkonda, mis jäi meelde. Ma isiklikult teadsin enne koolitust kaht inimest, kuid nende kahe päevaga said varasemad nägupidi tuttavad olnud inimesed ja ka mõned võhivõõrad inimesteks, kellega suhtlen täiesti vabalt. Siin on koolituse kui taolise protsessi teene hindamatu - see toob inimesi kokku ja annab seeläbi tõeliselt hea emotsiooni. Ma tahaks ka tulevikus, kui mul õnnestub eluteel kunagi koolitaja rolli täitma hakata, olla koolitaja, kes suudab taolise õpikeskkonna luua, kust inimesed lahkuvad sellise emotsiooniga nagu mina täna meie ülikooli tuutorkoolituselt....

Tuutorkoolitus

Otsustasin osaleda tuutorkoolitusel ja seda päris mitmel põhjusel. Esiteks - inimesed. Uued tutvused, suhtlemine, inimeste aitamine on väga tõmbavad. Teiseks - kogemus. Erialaselt on see kogemus hindamatu - olla nõustaja.

Koolituse esimesel päeval, täna, panin tähele, et meile esinenud isikud olid suhteliselt mitteatraktiivsed, kuid samas rääkisid nad sellist õppekavade ja normide põhist juttu - kuidas saakski sellist juttu huvitavamalt rääkida. Mulle meenus kohe üks seminar eelmisel nädalal, kus mul oli au ette kanda enda osa kooperatiivsest projektist. Minu osa aga oligi suhteliselt kuiv osa - ma pidin tutvustama, kuidas on riigitasandil koordineeritud looduskasvatus ja loodusharidus. Samas kasutasin ma eneselegi teadmata esitlusel üht trikki, mis auditooriumile meeldis - mu plakat oli kuusekujuline ning kahepoolne. Minu esitluse puänt oli hetk, kus ma keerasin enda kuusel teise külje ja näitasin teistsugust lähenemist. Ma olin ise üllatunud, kui seda toodi, kui väga head esitlusnippi, esile.

Tuutor on nagu täiskasvanute koolitaja või õpetajagi - ta juhendab ja suunab, annab näpunäiteid, kuidas inimene ise peaks enda probleemidele lahenduse leidma, mitte teavet läbi nämmutama ja lihtsalt hõbekandikul ette kandma. Samas on väga tähtis, et antaks ÕIGE suund ja ÕIGED vastused, kui neid ei teata, tuleb olla aus ja otsida vastus või võimalusel suunata inimest ise vastust leidma.

Muidu üldised emotsioonid mul sellest koolitusest laes ei ole, ausalt öeldes. Tuttavate etetkandjate vead andestan ma kergemini - päris mitu esinejat olid mu enda isiklikud tuttavad ja ma kuulasin neid ennekõike sellepärast, et nad olid mu tuttavad. Koolituspäeva ülesehitus oli ka teoorias halb - esimene osa oli tutvumismäng ja järgmised kolm plokki olid kõik teooria kuulamine (eelviimane plokk sisaldas küll ka grupitööd). Jube väsitav oli kuulata, kuigi ei näe ma ise muud lahendust, kui teha koolituspäevad lühemad ja rohkem kordi.


Ootan juba järgmisi koolituspäevi!

...et suudaks ka konstruktiivsemat kriitikat ja kiidusõnu jagada :)

Videotreening

Kolmapäeval, eile, oli meil kursusega videotreening. Rollimäng ka. Osad meist pidi mängima grupis esinevaid tüüpe, nagu pastor, agressor, abivajaja. Mina aga olin üks, nagu meie õppejõud ütles, andragoogidest ehl õpetajatest ehk koolitajatest. Muidugi meie käitumine pidi põhinema raamatutel (käitumisõpikutel) nagu "Mida teha siis, kui sinu laps...".

Kaks asja on küll tõeliselt mõtlemapanevad minu enda kohta -
1. ma esitan väga palju kas-küsimusi
2. ma olen leebe

No ma ei tea, kas see nüd kohe halb on või mitte... Oleneb vast olukorrast.

Minuga koos mängis enda rolli ka mu kursaõde, kes pidi olema agressor. No enda arvates sain ma hakkama, sest ma jäin viisakaks ja rahulikuks. Koolitaja eesmärk ei ole minu arvates ühegi täiskasvanu pinki istuma sundimine ning suu lukku panemine.
Üks tähelepanek, millega ma raudselt nõus ei olnud, oli see, et õppejõud ütles, et kui ma enda "koolitust" alustasin küsimusega, et kes mida kuulda soovib ja mis eesmärgid nad on koolitusele seadnud, siis ütles õppejõud hiljem, et kui ma kohe olen juba näinud, et agressor on grupis, siis ei tohiks grupi arvamust küsida, sest agressor võtab kohe sõna ja "kuritarvitab" tähelepanu. See on minu arvates ülimalt ebaõiglane teiste õppijate vastu. Ma jätan põikpäiselt endale selle mõtte, et agressor on ka siiski inimene ja ta on õpetatav, suunatav, juhitav, kuid temani tuleb jõuda. See ei nõua koolitaja rangust ja agressori "paikapanemist". Leian, et minu ja õppejõu arvamused lahknevad seetõttu, et tema on pedagoog ja lähtus tõesti lastega käituma õpetavatest raamatutest. Täiskasvanute käitumist ei saa üldiselt lastega võrrelda, eriti juhul, kui nad on tulnud koolitusele vabatahtlikult ja neid on sisemist õpimotivatsiooni. Samuti ei ole täiskasvanute koolitaja ülesanne täiskasvanud õppijad kasvatada!

Igal inimesel on oma arvamus, ka agressoril. Iga inimene vajab tähelepanu, ka agressor. Iga inimene väärib viisakat ja võrdne-võrdsega suhtlemist, ka agressor.

Muide, torkas praegu just pähe, et see sama õppejõud (jaa, see on psühholoogiline, et ma osalt temale, mitte tema väidetele, vastu vaidlen - seda tema meetodite pärast ja suhtumise pärast andragoogidest tudengitesse ja andragoogikasse kui iseseisvasse teadusesse) on öelnud, et sildistamist tuleb vältida. Siis ei tohiks ju me kuidagi agressori kohta mõelda ka, et tema on teistsugune, tema üle pean ma võimu saavutama ja ta "paika panema". See on niivõrd vastik - jutt käib ju inimestest!


See on lihtsalt väga tugevalt minu põhimõtete ja uskumuste vastu, et ma peaks kunagi "agressorit" kohtlema nii nagu väideti seal loengus meile.



Muidugi olen ma nõus sellega, et vahel peaksin mina õppijatele (mitte et mul reaalselt seda kogemust oleks, et ma nii väita saaks) olema mitte nii leebe, vaid hetketi jagada ise ära, kust läheb piir. Pähe ei tohi lasta endale istuda. Ma olengi piisavalt naiivne, et ma uskuda, et enda algatusel õppimise juurde tulnud täiskasvanu selliste mõtetega õpikeskkonda tuleb!

"Kas"-küsimused on samas aga täielik harjumus. Neid on küll mõttekas hakata enda juures jälgima.



Aga täiskasvanud õppijatega ei suudaks ma küll kuidagi südamerahuga käituda nii, nagu on kirjas raamatutes nagu "Mida teha, kui sinu laps..."


Mul on niigi, teades elukestva õppe olukorda, sügav austus täiskasvanute vastu, kes tulevad koolitusele ja tahavad õppida. Kuidas ma peaksin suutma siis neid kasvatama hakata!?!


Nojah, halasin ja dramtiseerisin küll üle selle sissekandega, aga mis teha. Vähemalt on mul kunagi hea lugeda enda mõtteid koos suuresõnaliste emotsioonidega. Huvitav on vähemalt lugeda siis.

Õppimine - suunatav tegevus!? (Juhendaja: BA Marin Gross)

Erinevad teoreetikud on korduvalt püüdnud ühiskonnas juurdunud arvamisi selle kohta, mis on õppimine, kõigutada. Nimelt leiavad inimesed tihtipeale, et õpitakse vaid formaalses kontekstis, kuid tegelikult on õppimine haridusest tunduvalt laiem mõiste. Kuid taolise ühiskondlike arvamuste muutmine võib kutsuda esile põhjendatud vasturääkivusi. Kui õpitakse kogu aeg, kas siis üldse saab õppimine olla suunatav tegevus? Ehk teisisõnu – kas üldse saab olla olemas õpetamist kui õppimise juhendamist või suunamist? Mis on üldse ühiskonnas soositud tegevus, mida laiemalt saab nimetada õppimiseks?

Bauman & May (2005) ning Hayes (2002) leivad, et igal inimesel on küll vabadus valida, kuid seda piiravad grupp, selles omistatud roll ja ka inimesed väljaspool seda gruppi. Kokkuvõttes piiravad sotsiaalsed tegurid. Ei oleks tõesti võimalik olukord, kus näiteks poodi minnes mõtleks inimene, et tal on valida kas sõita ostukärus mööda poodi ringi või letile pikali visata. Ei, seda ei mõtle inimene, kes on enda sotsiaalses rollis. Ta teab, et temalt oodatakse sellise käitumise vältimist ja pigem juba alateadlikult ei peagi ta neid valikuid, mis eespool mainitud, valikutekski. Poeskäigu juures peab sotsiaalselt korrektselt käituv ja ennastjuhtiv inimene valikuteks hoopis mõtteid, et kas osta kohupiimapastat või teralist lahjat kohupiima.

Nõnda on ka õppimisega – on teatud eetilised normidki, millest üleastumine ei ole ühiskondlikus alateadvuses õppimine. Säljö (2003) tõi näite, et teoreetiliselt võib ju öelda, et kui inimene õpib midagi uut tegema või arendab juba omandatud oskusi, siis on see õppimine, kuid ühiskonnas on taunitav nähtus, kus varas õpib näiteks muukima. Seega on olemas nii halba kui ka head õppimist ühiskondlike rollide kontekstist lähtudes. Kuna õppimine iseenesest ei ole halva varjundiga verb, siis tihtipeale ei peetagi ühiskonnas taolist halbade oskuste ja harjumuste omandamist õppimiseks.

Dewey (1897) kirjutab enda pedagoogilise kreedo esimeses artiklis What Education Is, et õppimine algab alateadlikult peaaegu koos sündimisega ning läbi taolise alateadliku harimise on inimene võimeline enda intellektuaalseid ja moraalseid ressursse jagama teiste inimestega. Taolise üldise määratluse alla läheb isegi varga muukima õppimine, mis sest, et ühiskond ei nimetaks seda õppimiseks esimese hooga. Kindlasti on veel lugematul arvul näiteid tegevusest, mis ei ole kooskõlas teatud rolliootustega ning muudavad inimese sotsiaalses keskkonnas hälvikuks seetõttu, et õpitud tegevus või teadmine ei ole moraalselt vastuvõetav ning eetilises mõttes hea.

Jätkates Dewey (1897) mõtetega, saab jagada õppimise kahte tasandisse – sotsiaalsesse ja psühholoogilisse. Psühholoogiline sealjuures on tasand, mis toimub individuaalselt – inimene ise mõtleb ja reflekteerib reaalsust ning teeb enda valikud, mida õppida ja mida mitte. Kui on loodud psühholoogiline põhi õppimiseks, siis teine tasand õppimises on Dewey (1897) kohaselt sotsiaalne – sotsiaalses keskkonnas toimuv areng läbi suhtlemise, sotsiaalse tegevuse. Seega ei ole võimalik õppimine, mida isik ise ei taha – kui tal ei ole psühholoogilist valmidust õppida näiteks ujuma (näiteks seetõttu, et lapsepõlves oli juhtum, millega vesi muutus paaniliselt kardetavaks uppumisohu tõttu), siis ei saa isegi sotsiaalsed rolliootused seda alust tekitada.

Inimesed sõltuvad küll rollist, kuid siiski teatud iseteadvus saab siiski muuta teiste inimeste ootusi selle konkreetse isiku suhtes. Ujuma õppimise näide on siinkohal samuti sobiv. Kuid siinkohal peab märkima, et pean silmas just moraalselt ja eetiliselt kõlblikku rolliootuste eiramist. Vastasel juhul, kui inimene eirab ühiskondlikke moraalinõudeid, siis ei muutu seetõttu rolliootused. See, et inimene tahab ise vastava psühholoogilise alusega muukima õppida, on taunitav nähtus. Sellest tuleb ka ju sotsiaalse keskkonna poolt eriasutustesse paigutamine. „Hullud“ hullumajja, kurjategijad vanglasse – ja seda kõike just seetõttu, et nad ei sobi meie, „sotsiaalselt moraalsete ja eetiliste“, keskkonda.

Jarvis (1992) leiab, et õppimine omab märkimisväärset mõttelist seost moraalsusega. Jarvis (1992) võrdleb loomade „ühiskonda“ inimühiskonnaga – loomad elavad harmoonias looduse ja üksteisega, neil on omad reeglid, mis ei ole küsitavad ja neil ei ole suurt vajadust õppida, seevastu inimesed Aadama ja Eeva müüdi kohaselt said teadmised heast ja halvast läbi teatud õuna söömise ning seega eksisteerib inimeste maailmas võimalikkus mõtiskleda, mis on hea ja mis halb, ehk vajadus õppida, et teada saada, mis on soositav ja mis mitte.

Jarvise (1992) sõnul ütles Temple selle müüdi kohta, et Aadama ja Eeva juhtum oli kukkumine (paradiisiaiast välja), kuid tegelikult kukkumine üles. See on tõesõna märkimisväärne, et inimestel on võime nõnda mõelda. Seda just loomadest erineval viisil. Loomad võivad mõelda küll, et missugust puulehte järgmisena süüa, kuid sealjuures saaks inimene hoopiski mõelda, et miks just puulehte süüa või et miks üldse sellelt puult või kas see on iseenesest mõttekas tegu. Inimeste mõtlemisel on laiemad piirid, kui nõnda öelda saab.

Teisiti võib taolise mõtlemisvõime omandamist nimetada reflekteerimisvõimeks. See oskus kätkeb endas analüüsimist, informatsiooni läbitöötamist ja teatud sobival viisil omandamist. Nagu ennist öeldud sai, nimetas selle võime olemasolu fakti Dewey (1897) psühholoogiliseks tasandiks õppimises. Siinkohal osutus ainsaks piiranguks just isiku enda sisemine piirangute seadmine – mis infot vastu võtta ja kuidas ning kuidas sellesse suhtuda ning mida teha selle infoga. Kuid endiselt ei saaks keegi ainuisikuliselt otsustada selle üle, mida õppida ja kas õppida. Sotsiaalne kontekst määrab ka teatud koguses moraali ja eetika kaudu seda, mida peaks tegema ja õppima üks sotsiaalselt „hea“ inimene.

Seega võib ka õppimine olla suunatav teatud piirides. Nimelt kui isik ise tahab õppida midagi ning otsib selleks abi ja toetust, siis on täiesti normaalne olukord, kus õpetamine kui suunav ja juhendav tegevus võib aset leida. Siinkohal tuleks mõista ka õpetamist, kui mitte mingit jäika tegevust, kus etteantud andmed vms tuleb pähe tuupida. Õpetamine on tegevus, mis lähtub õppija õppimissoovidest, -eesmärkidest ja –vajadustest.

Õpetamisprotsess kujutab endast suhtlust teatud valdkonnas kompetentse isiku ja õppija vahel. Kuna õppimine toimub siiski isiklikult õppija algatusel ja vastavalt tema enda soovidele ja seatud eesmärkidele, siis õpetaja roll on ennekõike mõistmine, mida tahab õppija saavutada, ning seejärel vastavalt õpetaja enda teadmistele ja kogemustele õppija õppimise aitamine või suunamine. Reaalselt ju ei ole päris iga inimene võimeline nõnda õppida, et ta suudaks algusest lõpuni ise kõike teha. Inimlikke nõuandeid ja soovitusi kuulda ei ole ju keelatud tegevus. Seda isegi juhul, kui isik hobikorras õpib näiteks piltkirja lugema erinevate saadavalolevate materjalide kaudu, on ikkagi suhtlemine inimlik. Arutada enda töö ja õppimise erietappides kellegagi, et kuidas tegevus kulgeb ja mida seni juba õppija teada saanud on, on tavaline sotsiaalne tegevus. Samuti fakt, et see isik kasutab materjale õppetegevuseks, on juba kõrvaline õppeprotsessi sekkumine ja sellele kaasaaitamine.

Täiesti iseseisvalt õppimine seega ei saagi toimuda, kuna ükski inimene ei eksisteeri üksi siin ilmas. Kindlasti on mõjutajaid palju nii olevikus, minevikus. Isegi metsas kasvanud „looduslaste“, kelle on üles kasvatanud loomad, õppimine ei ole mõjutuste (s.t suunamine ja ka juhendamise – õpetamise) vaba. Lapsed ju ikkagi matkivad enda eeskujusid – olgu nad siis vanemad või äärmuslikel džunglilastel loomadest hoolekandjad.

Õppimine on loomult vaba tegevus, mida sisemiselt, psühholoogiliselt määrab õppija ise. Kuid siiski ei ole ükski tegevus sotsiaalses keskkonnas (s.t põhimõtteliselt iga tegevus) vaba. Kõiki tegevusi määravad märkamatult ja inimestele alateadlikult grupid, rollid, rolliootused ja ka ülejäänud sotsiaalne keskkond. Nõnda toimib ka õpetamine, mis on iseenesest õppimise suunamine ja juhendamine, mitte ettekirjutamine, mida, kuidas ja miks teha. Õppimine on suunatav ning soositav tegevus, kui see on kooskõlas ühiskondlike moraali ja eetikanõuetega ning lähtub ennekõike õppija enda psühholoogilisest olukorrast, valmidusest ja soovist õppida.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Bauman, Z., May, T. (2005). Mina ja teised. Mõeldes sotsioloogiliselt, 26-38. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.
• Dewey, J. (1897). My pedagogic creed. The School Journal, Volume 54, Number 3, 77-80.
• Hayes, N. (2002). Sotsiaalse suhtlemise kontekstid. Sotsiaalpsühholoogia alused, 1-22. (Tõlk.) Luuk, A. Tallinn: Külim.
• Jarvis, P. (1992). Paradoxes of Learning, p 3-32. San Fransisco: Jossey-Bass.
• Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses, pt I – II, 10-49. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.

koolitaja?

Täna pididme enda andragoogide rühmaga ette kandma esitlust aines "Haridus ja haridussüsteem". Päris hull väljakutse oli see. Me keegi ei osanud enda teemat nii hästi, et oleks suutnud täiesti vabalt ja soravalt enda leitud materjali mõtted ülejäänd auditooriumile edasi anda.


Aga mu grupikaaslased ütlesid mulle, et nemad olid väga närvis ja kukkusid kokutama auditooriumi ees, kui mina sama esitlusega tundsin ennast seal ees rääkides nii vabalt. Mu emotsioon selle peale oli see, et ma olen järelikult hea näitleja ja valetaja ja manipuleerija. Kahju on, sest ma ei tahaks kunagi kellelegi midagi rääkima minna käsu peale, nagu me praegu ülikoolis ikka teeme, kui on vaja mingi seminari arvestus-ettekanne ära teha.

Mulle meeldib tegelikult esineda, ma naudin tähelepanu, kui ma olen endas ja enda räägitavas kindel ka tunnen ennast hästi. Aga ma tunnen ennast suhteliselt halvasti, kui ma tean, et ma lihtsalt rääkisin kuulajad ära, mitte ei valdanud teemat. Ma tahan tulevikus olla võimeline esinedes anda edasi ausat teadmist ja uskumust ja andmeid!


Olgu, võimalik, et see oskus enda täielikku teadmatust varjata võib mõningates ettetulevates olukordades hea ja kasulik olla, kuid samas ei tahaks ma seda oskust kurjasti kasutada.




Mina esinejana

Mulle meeldib olla kuulajatega samal tasemel, nendega suhelda kui inimestega, on ju võigas esinedes distantseeruda publikust, kellele kogu esinemine pühendatud on!
Ma tahan inimesi enda oleku või intonatsiooni või millegi muuga köita. Ma ei taha mitte neile meelde jääda kui isiksus (see pole paha ega välistatud, kuid see ei ole kindlasti hetkel mingi eesmärk, veelgi vähem prioriteet). Ma tahan, et nad võtaks mind kui inimest, kelle jutt ja esinemine paneb kaasa mõtlema, kuulama ja selle kaudu kuulajad arenema.

Mu üks kursusekaaslane ütles, et ma olen põnev esineja. Ta ütles, et ma esinen emotsionaalselt. Mu elavaid näiteid on kiidetud. Teadlikult olen ma neid omadusi just välja näidanudki. Emotsioonid köidavad ju tähelepanu ja kutsuvad "kaasa elama". Ilmekad näited on tavaliselt näited elust, mida ma püüan hoida väga mitmekesistena - nii igapäev, ajalugu, kultuur ning kindlasti mu enda tunded, mida ma olen kogenud, on näited, mida ma olen pidanud taolisteks, mida kuulajaskond saab ka enda tasandil lahti mõtestada.



Viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ma ei tohiks vist mingeid paberereid endale kaasa võtta, mis mulle esinemise ajal peaksid toeks olema - ma lähen ainult neid jälgides närvi ja tunnen, et sealt abi otsides olen ma ebasiiras ja see tekitab publikus vaid ebahuvi kasvu. Teine tähelepanek on keha kohta - liikuda esinedes on väga hea mõte! No kindlasti oleneb asi kontekstist, aga liikudes saab täheleapnu köita, füüsiliselt mingeid näited tuua või mida iganes taolist!