Õppimine - suunatav tegevus!? (Juhendaja: BA Marin Gross)

Erinevad teoreetikud on korduvalt püüdnud ühiskonnas juurdunud arvamisi selle kohta, mis on õppimine, kõigutada. Nimelt leiavad inimesed tihtipeale, et õpitakse vaid formaalses kontekstis, kuid tegelikult on õppimine haridusest tunduvalt laiem mõiste. Kuid taolise ühiskondlike arvamuste muutmine võib kutsuda esile põhjendatud vasturääkivusi. Kui õpitakse kogu aeg, kas siis üldse saab õppimine olla suunatav tegevus? Ehk teisisõnu – kas üldse saab olla olemas õpetamist kui õppimise juhendamist või suunamist? Mis on üldse ühiskonnas soositud tegevus, mida laiemalt saab nimetada õppimiseks?

Bauman & May (2005) ning Hayes (2002) leivad, et igal inimesel on küll vabadus valida, kuid seda piiravad grupp, selles omistatud roll ja ka inimesed väljaspool seda gruppi. Kokkuvõttes piiravad sotsiaalsed tegurid. Ei oleks tõesti võimalik olukord, kus näiteks poodi minnes mõtleks inimene, et tal on valida kas sõita ostukärus mööda poodi ringi või letile pikali visata. Ei, seda ei mõtle inimene, kes on enda sotsiaalses rollis. Ta teab, et temalt oodatakse sellise käitumise vältimist ja pigem juba alateadlikult ei peagi ta neid valikuid, mis eespool mainitud, valikutekski. Poeskäigu juures peab sotsiaalselt korrektselt käituv ja ennastjuhtiv inimene valikuteks hoopis mõtteid, et kas osta kohupiimapastat või teralist lahjat kohupiima.

Nõnda on ka õppimisega – on teatud eetilised normidki, millest üleastumine ei ole ühiskondlikus alateadvuses õppimine. Säljö (2003) tõi näite, et teoreetiliselt võib ju öelda, et kui inimene õpib midagi uut tegema või arendab juba omandatud oskusi, siis on see õppimine, kuid ühiskonnas on taunitav nähtus, kus varas õpib näiteks muukima. Seega on olemas nii halba kui ka head õppimist ühiskondlike rollide kontekstist lähtudes. Kuna õppimine iseenesest ei ole halva varjundiga verb, siis tihtipeale ei peetagi ühiskonnas taolist halbade oskuste ja harjumuste omandamist õppimiseks.

Dewey (1897) kirjutab enda pedagoogilise kreedo esimeses artiklis What Education Is, et õppimine algab alateadlikult peaaegu koos sündimisega ning läbi taolise alateadliku harimise on inimene võimeline enda intellektuaalseid ja moraalseid ressursse jagama teiste inimestega. Taolise üldise määratluse alla läheb isegi varga muukima õppimine, mis sest, et ühiskond ei nimetaks seda õppimiseks esimese hooga. Kindlasti on veel lugematul arvul näiteid tegevusest, mis ei ole kooskõlas teatud rolliootustega ning muudavad inimese sotsiaalses keskkonnas hälvikuks seetõttu, et õpitud tegevus või teadmine ei ole moraalselt vastuvõetav ning eetilises mõttes hea.

Jätkates Dewey (1897) mõtetega, saab jagada õppimise kahte tasandisse – sotsiaalsesse ja psühholoogilisse. Psühholoogiline sealjuures on tasand, mis toimub individuaalselt – inimene ise mõtleb ja reflekteerib reaalsust ning teeb enda valikud, mida õppida ja mida mitte. Kui on loodud psühholoogiline põhi õppimiseks, siis teine tasand õppimises on Dewey (1897) kohaselt sotsiaalne – sotsiaalses keskkonnas toimuv areng läbi suhtlemise, sotsiaalse tegevuse. Seega ei ole võimalik õppimine, mida isik ise ei taha – kui tal ei ole psühholoogilist valmidust õppida näiteks ujuma (näiteks seetõttu, et lapsepõlves oli juhtum, millega vesi muutus paaniliselt kardetavaks uppumisohu tõttu), siis ei saa isegi sotsiaalsed rolliootused seda alust tekitada.

Inimesed sõltuvad küll rollist, kuid siiski teatud iseteadvus saab siiski muuta teiste inimeste ootusi selle konkreetse isiku suhtes. Ujuma õppimise näide on siinkohal samuti sobiv. Kuid siinkohal peab märkima, et pean silmas just moraalselt ja eetiliselt kõlblikku rolliootuste eiramist. Vastasel juhul, kui inimene eirab ühiskondlikke moraalinõudeid, siis ei muutu seetõttu rolliootused. See, et inimene tahab ise vastava psühholoogilise alusega muukima õppida, on taunitav nähtus. Sellest tuleb ka ju sotsiaalse keskkonna poolt eriasutustesse paigutamine. „Hullud“ hullumajja, kurjategijad vanglasse – ja seda kõike just seetõttu, et nad ei sobi meie, „sotsiaalselt moraalsete ja eetiliste“, keskkonda.

Jarvis (1992) leiab, et õppimine omab märkimisväärset mõttelist seost moraalsusega. Jarvis (1992) võrdleb loomade „ühiskonda“ inimühiskonnaga – loomad elavad harmoonias looduse ja üksteisega, neil on omad reeglid, mis ei ole küsitavad ja neil ei ole suurt vajadust õppida, seevastu inimesed Aadama ja Eeva müüdi kohaselt said teadmised heast ja halvast läbi teatud õuna söömise ning seega eksisteerib inimeste maailmas võimalikkus mõtiskleda, mis on hea ja mis halb, ehk vajadus õppida, et teada saada, mis on soositav ja mis mitte.

Jarvise (1992) sõnul ütles Temple selle müüdi kohta, et Aadama ja Eeva juhtum oli kukkumine (paradiisiaiast välja), kuid tegelikult kukkumine üles. See on tõesõna märkimisväärne, et inimestel on võime nõnda mõelda. Seda just loomadest erineval viisil. Loomad võivad mõelda küll, et missugust puulehte järgmisena süüa, kuid sealjuures saaks inimene hoopiski mõelda, et miks just puulehte süüa või et miks üldse sellelt puult või kas see on iseenesest mõttekas tegu. Inimeste mõtlemisel on laiemad piirid, kui nõnda öelda saab.

Teisiti võib taolise mõtlemisvõime omandamist nimetada reflekteerimisvõimeks. See oskus kätkeb endas analüüsimist, informatsiooni läbitöötamist ja teatud sobival viisil omandamist. Nagu ennist öeldud sai, nimetas selle võime olemasolu fakti Dewey (1897) psühholoogiliseks tasandiks õppimises. Siinkohal osutus ainsaks piiranguks just isiku enda sisemine piirangute seadmine – mis infot vastu võtta ja kuidas ning kuidas sellesse suhtuda ning mida teha selle infoga. Kuid endiselt ei saaks keegi ainuisikuliselt otsustada selle üle, mida õppida ja kas õppida. Sotsiaalne kontekst määrab ka teatud koguses moraali ja eetika kaudu seda, mida peaks tegema ja õppima üks sotsiaalselt „hea“ inimene.

Seega võib ka õppimine olla suunatav teatud piirides. Nimelt kui isik ise tahab õppida midagi ning otsib selleks abi ja toetust, siis on täiesti normaalne olukord, kus õpetamine kui suunav ja juhendav tegevus võib aset leida. Siinkohal tuleks mõista ka õpetamist, kui mitte mingit jäika tegevust, kus etteantud andmed vms tuleb pähe tuupida. Õpetamine on tegevus, mis lähtub õppija õppimissoovidest, -eesmärkidest ja –vajadustest.

Õpetamisprotsess kujutab endast suhtlust teatud valdkonnas kompetentse isiku ja õppija vahel. Kuna õppimine toimub siiski isiklikult õppija algatusel ja vastavalt tema enda soovidele ja seatud eesmärkidele, siis õpetaja roll on ennekõike mõistmine, mida tahab õppija saavutada, ning seejärel vastavalt õpetaja enda teadmistele ja kogemustele õppija õppimise aitamine või suunamine. Reaalselt ju ei ole päris iga inimene võimeline nõnda õppida, et ta suudaks algusest lõpuni ise kõike teha. Inimlikke nõuandeid ja soovitusi kuulda ei ole ju keelatud tegevus. Seda isegi juhul, kui isik hobikorras õpib näiteks piltkirja lugema erinevate saadavalolevate materjalide kaudu, on ikkagi suhtlemine inimlik. Arutada enda töö ja õppimise erietappides kellegagi, et kuidas tegevus kulgeb ja mida seni juba õppija teada saanud on, on tavaline sotsiaalne tegevus. Samuti fakt, et see isik kasutab materjale õppetegevuseks, on juba kõrvaline õppeprotsessi sekkumine ja sellele kaasaaitamine.

Täiesti iseseisvalt õppimine seega ei saagi toimuda, kuna ükski inimene ei eksisteeri üksi siin ilmas. Kindlasti on mõjutajaid palju nii olevikus, minevikus. Isegi metsas kasvanud „looduslaste“, kelle on üles kasvatanud loomad, õppimine ei ole mõjutuste (s.t suunamine ja ka juhendamise – õpetamise) vaba. Lapsed ju ikkagi matkivad enda eeskujusid – olgu nad siis vanemad või äärmuslikel džunglilastel loomadest hoolekandjad.

Õppimine on loomult vaba tegevus, mida sisemiselt, psühholoogiliselt määrab õppija ise. Kuid siiski ei ole ükski tegevus sotsiaalses keskkonnas (s.t põhimõtteliselt iga tegevus) vaba. Kõiki tegevusi määravad märkamatult ja inimestele alateadlikult grupid, rollid, rolliootused ja ka ülejäänud sotsiaalne keskkond. Nõnda toimib ka õpetamine, mis on iseenesest õppimise suunamine ja juhendamine, mitte ettekirjutamine, mida, kuidas ja miks teha. Õppimine on suunatav ning soositav tegevus, kui see on kooskõlas ühiskondlike moraali ja eetikanõuetega ning lähtub ennekõike õppija enda psühholoogilisest olukorrast, valmidusest ja soovist õppida.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Bauman, Z., May, T. (2005). Mina ja teised. Mõeldes sotsioloogiliselt, 26-38. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.
• Dewey, J. (1897). My pedagogic creed. The School Journal, Volume 54, Number 3, 77-80.
• Hayes, N. (2002). Sotsiaalse suhtlemise kontekstid. Sotsiaalpsühholoogia alused, 1-22. (Tõlk.) Luuk, A. Tallinn: Külim.
• Jarvis, P. (1992). Paradoxes of Learning, p 3-32. San Fransisco: Jossey-Bass.
• Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses, pt I – II, 10-49. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.

koolitaja?

Täna pididme enda andragoogide rühmaga ette kandma esitlust aines "Haridus ja haridussüsteem". Päris hull väljakutse oli see. Me keegi ei osanud enda teemat nii hästi, et oleks suutnud täiesti vabalt ja soravalt enda leitud materjali mõtted ülejäänd auditooriumile edasi anda.


Aga mu grupikaaslased ütlesid mulle, et nemad olid väga närvis ja kukkusid kokutama auditooriumi ees, kui mina sama esitlusega tundsin ennast seal ees rääkides nii vabalt. Mu emotsioon selle peale oli see, et ma olen järelikult hea näitleja ja valetaja ja manipuleerija. Kahju on, sest ma ei tahaks kunagi kellelegi midagi rääkima minna käsu peale, nagu me praegu ülikoolis ikka teeme, kui on vaja mingi seminari arvestus-ettekanne ära teha.

Mulle meeldib tegelikult esineda, ma naudin tähelepanu, kui ma olen endas ja enda räägitavas kindel ka tunnen ennast hästi. Aga ma tunnen ennast suhteliselt halvasti, kui ma tean, et ma lihtsalt rääkisin kuulajad ära, mitte ei valdanud teemat. Ma tahan tulevikus olla võimeline esinedes anda edasi ausat teadmist ja uskumust ja andmeid!


Olgu, võimalik, et see oskus enda täielikku teadmatust varjata võib mõningates ettetulevates olukordades hea ja kasulik olla, kuid samas ei tahaks ma seda oskust kurjasti kasutada.




Mina esinejana

Mulle meeldib olla kuulajatega samal tasemel, nendega suhelda kui inimestega, on ju võigas esinedes distantseeruda publikust, kellele kogu esinemine pühendatud on!
Ma tahan inimesi enda oleku või intonatsiooni või millegi muuga köita. Ma ei taha mitte neile meelde jääda kui isiksus (see pole paha ega välistatud, kuid see ei ole kindlasti hetkel mingi eesmärk, veelgi vähem prioriteet). Ma tahan, et nad võtaks mind kui inimest, kelle jutt ja esinemine paneb kaasa mõtlema, kuulama ja selle kaudu kuulajad arenema.

Mu üks kursusekaaslane ütles, et ma olen põnev esineja. Ta ütles, et ma esinen emotsionaalselt. Mu elavaid näiteid on kiidetud. Teadlikult olen ma neid omadusi just välja näidanudki. Emotsioonid köidavad ju tähelepanu ja kutsuvad "kaasa elama". Ilmekad näited on tavaliselt näited elust, mida ma püüan hoida väga mitmekesistena - nii igapäev, ajalugu, kultuur ning kindlasti mu enda tunded, mida ma olen kogenud, on näited, mida ma olen pidanud taolisteks, mida kuulajaskond saab ka enda tasandil lahti mõtestada.



Viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ma ei tohiks vist mingeid paberereid endale kaasa võtta, mis mulle esinemise ajal peaksid toeks olema - ma lähen ainult neid jälgides närvi ja tunnen, et sealt abi otsides olen ma ebasiiras ja see tekitab publikus vaid ebahuvi kasvu. Teine tähelepanek on keha kohta - liikuda esinedes on väga hea mõte! No kindlasti oleneb asi kontekstist, aga liikudes saab täheleapnu köita, füüsiliselt mingeid näited tuua või mida iganes taolist!

Eukestev õpe - Eesti arengumootor?

Täna kogesin head tunnet, kui konverentsi päeva algul süüvisin ajakavasse ja nägin, et kolm juba tuttavat esinejat on ka täna enda sõnavõtuga esinemas.

Tegin teadlikult märkmeid esinejate kohta peale selle, et ka esitlusest endast sisulist kommi otsisin.

Esimene, keda ma kommenteeriks, on Mati Lukas.

Ei tea, kas ma olen seda varem juba öelnud, aga kui ei ole, siis ongi praeg viimane aeg see ära mainida, et see, et ma neid nimesid nimetan nõnda avalikult on teadlik - ma loodan, et mõni mu blogi lugeja võib ka siis kommenteerida minu arvamust ja rääkida enda kogemusest nende isikutega, keda ma nimetan. Ma ei nimeta neid nimesid mingi sildistamise pärast ja pealegi - see blogi on mu enesearengu peegeldus ja ma tõesti tahaks ka paar aastat peale neid konverentse jms mäletada, kes oli see inimene, keda ma siis sellises valguses nägin, et hiljem enda uusi teadmisi ja mälestusi kokku viia.

Mati Lukas. Kirjutasin enda märkmete juurde tema kui lektori kohta nõnda:

Intonatsioon on alla arvestuse. See ei ole esinemine publikumile, kellele peaks tema mõte kohale jõudma, see on etteütlus! Õnneks oli olemas power pointi esitlus, mida oli tema kõnest erinevalt kergem jälgida. Kuid ka siin on omad agad - kui tahtsin midagi tema esitlusest üles märkida, siis tihti avastasin, et kirjutan mingeid arvusid, mõtteid vms maha slaidilt, millest Lukas kiiresti üle libises ja mul jäigi info saamata. Tal ei ole nagu motivatsiooni - ta tõdes seda RKRN (Rakenduskõrgahriduse Rektorite Nõukogu) kohta ning see väljendus ka tema esitluses tema enda, kui selle asja juhi, kohta. Ettekande sisu oli... naljakas. Suhteliselt kitsas ja kajastas arvamusi, mis ainult konkreetse inimese suundumusi väljendas, kuigi see nõukogu peaks olema selline, mis omab üldpilti, tervikut nägev nõukogu.

Anu Virovere:

Ta ei ole nii hea suure auditooriumi ees, ta vist tunneb, et temalt oodatakse midagi muud kui tema head esineja isiksust. Teda ei tohiks lihtsalt sinna pulti kinni panna. Kuulen seda sama juttu ja mõtet teist korda team suust, kuid palju nõrgemas esituses. Saal ei jaksa kuulata, nihelevad. Mina tean ju enda eelmisest tema kuulamise kogemusest, mida ta räägib, kuid rahval, kes ei ole seda varem kuulanud, on üliraske seda materjali korraga hoomama hakata ja kuulata ja lugeda ta slaide samal ajal. On veel hommik ja kuulajaskond peaks olema valmis seda loenguvormi vastu võtma, kuid nagu näha, ei ole see nii. Ta ei suuda enda mõtet nii lühikese ajaga edasi anda - väga kasulik on oskus lühidalt ja kiiresti kuulajatele enda mõte edasi anda! Kahjuks ei ole see omadus antud lektoril kuigi hea, ta pole seda ilmselgelt kuigi palju lihvinud ja harjutanud. 26 slaidi! Julm, kuulajale.

Terje Haidak:

Ta on nii flegmaatiline sellise suure auditooriumi ees enda puldi taga koos enda power pointi esitlusega. Puldi taga publikuni jõudmine on kunst!
Esinemise tugev külg on määratud teadmised, kuid esinemine ise ei ole niivõrd hea, et kõiki neid teadmisi edasi anda.
Esitlus peaks olema lihtne ja jälgitav - seda statistika kokkuvõtet tahaks pärast ka kasutada, aga seda konverentsi materjalid ei võimalda kahjuks.
Ma arvasin, et ma erinen ja otsin ennekõike vaimse arengu väljavaateid konverentsidelt ja loengutelt, mida ma vabast tahtest kuulama lähen, kuid selgub, et tahaks tegelikult ka praktilist väljundit - ma saaks ideaalselt enda neljapäevases ettekandes seda statistikat kasutada.
Terje suutis enda "stiili" lõpuni hoida ja samas lõpetada mõjuvalt - siiski jäi vajaka taolisest esinemisest kogu eelneva esitlemise ajal.


Sellega lõppesid minu kommentaari lektoritele, kuna ma ei saanud kahjuks ise järgmist blokki kuulata ja päeva teises pooles nägin liig selgelt, et esinema kutsutud inimesed ei ole esinejad. Jube raske on siis veel punnitada mõtte kaasalikkumist kuskilt välja. Terje Haidak ja Anu Virovere olid muidu need kaks, keda olen varem kuulanud ning mõlema sisuline pool oli kahel nähtud esinemisel sama.


Konverents ise oli minu jaoks kurb - kõik tundus vaid teoreetiline nurisemine olevat - midagi keegi ära teha ei lubanud. Esinejatele ma kahjuks ei saanud kuigi kõrgeid hindeid anda. Aga nendest vajakajäämistest ma loodetavasti ise õpin!

Mona Lisa naeratus

Film "Mona Lisa naeratus" oli täna andragoogi kvalifikatsioon ja kompetentsus loengu ajal. Hea tükk oli. See oli ülimalt innustav - õpetamises enda lähenemist näitamaks ja inimeste subjektideks muutuda aitamaks.

Tänuväärne töö see õpetaja ja koolitaja amet - kui võtad enda missiooni õilsalt ja südamega, siis tulemused on südantliigutavad - õppijate tänu ja kiindumus on suurimaks tänuks.





Filmielamus oli ka muidu hea - pani peale õpetamisameti kaalumist ka mõtlema sellele, et selles ühiskonnas seal oli ideoloogia paigas. Naised on kodukaunistajad. Tänapäeval on samuti ju tatud ideoloogia selles vallas olemas - see on siiski riigiti erinev, kuid siiski võib aastakümnetega toimunud muutuse suunda määrata küll. Nimelt tänases ühiskonnas on supernaised tavalised. Neil on edukas karjäär, ilus kodu, tore perekond ja nad liiguvad kõigega ka edasi - nad ei saa lubada endale vähemat kui väga head ja seda mitte üheski elu osas. Ma tunnetan viimasel ajal liiga selgelt, et nii kerge on sellise ühiskonna supernaiste vormimise mõju alla sattuda. Ma tahan ka ju kõike seda ideaalsust!
Ja tänu sellele ideoloogia omaksvõtmisele, mis meie ühiskonnas nii levinud on, olen ma praegu andragoogika osakonnas õppimas. Ma tunnen, et ma tahan siin olla ja mulle meeldib see, kuid vahel ma kipun kartma, et see on ka teatud mõttes ühiskonna ettekirjutatud reegel - et kõik peabki olema nii ideaalne.

Ma eelistan ikkagi edasi jääda kuulama enda sisetunnet. Praegu ma usun, et ma olen õigel teel ja olen väga põnevil seda teed aina edasi kõndima - kui huvi ei vaibu, siis on armastus ju alati värske :)