See on vägagi loomulik, et iga aasta tulevad jõulud uuesti, isegi ilma lumeta. Aga kui loomulik on jõulude mõtte meenutamine? Sellele küsimusele vastust ma ei oska anda, selleks tuleks vist statistiline uuring teha, kuid nagu Davidts (1993) ütles, läheb selleks umbes kümmekond aastat. Seega lähtun enda tunnetusest – jõulude ajal võib küll vahel meenutada, miks me neid pühi peame, kuid ülejäänud aasta valitseb minu ümbruses küll vähemalt pessimistlikum ja üldse mitte nii õilis elamis- ja käitumisviis. Kurb on seda tõdeda. Sellepärast leiangi, et iga andragoogki vähemalt võiks kasvõi varjatult, enda maailmapildi kaudu, kanda endas just seda sõnumit, et hinnata tuleks silmale nähtamatut.
Jõulud on usuline püha ja usk on üks sellistest nähtustest (ma otsisin seda sõna kaua, aga ma ei tea, kas ma leidsin õige üldnimetaja asjadele, mida silmaga ei näe), millega saab andragoog igapäevaliselt kokku puutuda. Kui koolitaja peab koolitama usklikke, kellel on oma kindlad tõekspidamised, mis on küll vastavad tema usule, kuid siiski on ta ise need samad väärtused omastanud. Usk on seega inimestes. Kas pole mitte ilus? Ma leian, et on, see on midagi siiralt ilusat. Seda tuleks hinnata ja seda arvestada suheldes inimestega, kelle jaoks on usk esmatähtis.Nagu ütles Alexander (2008), on tihti usk tähtsam muust ja saab olla kõige alus. Siinkohal ta mõtles küll usku jumalasse, kuid siiski on igasugune usk (ka usk endasse) usaldus ja kindel veendumus ning väärtus. Alexander kirjutas enda artikli, mida ma ka lugesin, peale Hal Bermani surma, kes oli usklik ning kes leidis ka kõige kiiremal ajal päeva, et osaleda Alexander’i lapse ristimistel. Sellist žesti hindas Alexander väga kõrgelt. Nõnda võiks ju iga inimene, andragoog samuti, igapäevaselt tunnetada seda tähtsat, mis ei ole alati kirja pandud või ette öeldud. Tõeliselt inimeste jaoks austusesse tõusta ja nende poolt hinnatud saada, tähendab teisisõnu teiste inimeste väärtuste austamist ja nendest lugu pidamist.
Leian, et sellise käitumise läbi oli Hal Berman väga ehe inimene. Ta oli muuseas ka õppejõud ülikoolis ja ta andis enda olemuse ja tõekspidamistega enda õpilastele edasi seda tunnetust enda väärtusi hinnata. Alexander oligi omal ajal Bermani õpilane ning see on lausa imetlusväärne, et ta kirjutas Bermani surma puhul antud artikli – selline tänu ja austus on vast üks suurimaid lootusi igale koolitajale. See kõik on lihtsalt nii.
Nõnda üritas Väike prints kannatlikult Davidts’i (2006) kirjas Väikese printsi tagasitulekus de Saint-Exupery’le seletada inimestele, kes elavad Maal. Inimesed kuulasid tõsimeeli prinsti häda – ta planeedile oli jäänud tsirkuse külatusest üks tiiger, kes hakkas ohustama planeeti ning prints soovis tiigrist lahti saada, et enda planeeti ja kõike sellel kaitsta – kuid abi otsimise või pakkumise abil analüüsisid nad kõike printsi öeldut ja püüdsid leida tagamaid, mida tegelikult polnudki.
Siinkohal tunnistan, et tundsin tugevasti enda süüd sellise käitumise juures – ma ise teen nõnda liigagi tihti – kogu aeg. Ma leidsin enda taolisele käitumisele seletuse Prawat’i (1999) artiklist, mis rääkis tähenduse loomisest. Prawat (1999) täheldab, et tähenduse loomine on inimeste viis leida korda korrapäratus universumis. Jah, seda ma üritangi enda lakkamatu analüüsimisega saavutada – ma olen isegi seeläbi inimestele haiget teinud, kui olen enda arvates õigeid põhjuseid üritanud nende käitumisele leida. Tõene tähendus on see, mille inimesed seavad selle
Ma olen enda lootuses kunagi koolitajaks ja teiste inimeste suunajaks saada, hakanud eneselegi märkamatult kõiki ja kõike lihtsa vaevaga pidevalt analüüsima ja seeläbi neid enda tähenduse loomisega paika panema. Väike prints võiks sellise käitumise peale siiralt küsida, et miks ma seda teen Ma võin anda vastuseid ja ennast õigustada ja kõike taolist teha, aga siiski pean ma nüüd, olles neid tekste lugenud ja jõudnud punktini, kus ma seda kirja pannes kellelegi edasi tahan anda, tõdema, et ma ei tea. Aga ma tean, et ma ei taha nõnda inimesi enda sõnul n-ö mõista, kuigi tegelikult olen andnud ise selle tähenduse, mis osutub täiesti valeks. De Saint-Exupery (1993) kirjutas, et Väike prints ütles, et keel on arusaamatuse allikas.
Johnston, Miles, McKinlay (2008) leiavad, et inimestega suheldes on kõige parem nende emotsioone mõista nendega samale emotsionaalsele tasandile laskuda. Andragoogihakatisena on selline arvamus mulle ja ka paljudele minuga sarnaselt andragoogi teed kõndivatele inimestele hinnaline. Emotsionaalselt samale tasandile laskuda on raske, kui inimesele ei ole pühendutud ning teda ei kuulata. Pidev analüüsimine on samuti suhtlemistõke, mis ei aidanud ei Väikest printsi ega ka ei aita neid inimesi, keda ma olen soovinud aidata.
Peale selle kõige endale teadvustamist ja lugemist olen ma natukene vaimselt ebastabiilne, kuna tunnen, et olen eksinud nii lihtsate tõdede vastu – ma harjun alles selle uue küljega, mille endaski üles leidsin – väike prints minus endas. Kuid siiski andis viimasena loetud printsi uute seikluste kirjeldus mulle indu olla parem inimene teiste vastu ja hinnata seda, mida silmaga ei näe. Vahel peaks siiski uuesti leidma mõned tunnikesed, et lugeda uuesti läbi de Saint-Exupery ja Davidts’i poolt kirja pandud lihtsad tõed, et meelde tuletada, mis on rahu ja õnn. Vahel peaks igaüks tugevamini tunnetama seda väikest printsi endas – see on minu jõulu- ja üldse kogu elu soov kõigile.
