Ma olen mõelnud.
Ma olen pead murdnud selle üle, et miks mulle on teatud õppejõud, kes on pedagoogilise tausta ja haridusega, vastu hakanud "käima".
Ma ei teagi.
Aga olen hakanud pigem seda kogemust, mis on pigem häiriv, võtma kui väljakutset. Andragoog peab ju olema paindlik ja tolerantne. Tegelikult ma ju mõistan pedagooge ka - nad ei saagi kuidagi teada andragoogilise õpetamise tagamaid.
Samas on tekkinud mul mõtetes ka vastuolud - on ju olemas vägagi andragoogikaga sarnseid pedagoogilisi lähenemisi, kuid pedagoogid on ikkagi teatud mõttes "ühe puuga löödud". Samas on pedagoogidel rutiin õpetamises üldhariduskoolis kerge tekkima - iga päev sama keskkond, lapsed samad, õppekava ja tundide sisu sama...
Andragoog-koolitaja aga peab ju iga kord erineva auditooriumi, koha ja koolituse teema tõttu muutma kogu õpitegevust.
Ma arvan, et ma mitte ei taha enam pedagooge muuta, vaid oma kogemusest nende käe all õppimisest ise õppida. Mõtlen, et MIKS mulle ei meeldi munakella kasutamine loengus - see mõte, et on seatud nii paindumatud piirid, tahaks hingamisruumi ja võimalust suhelda, seda, et õppejõud küsiks ka, et kuidas me arvame või näeme mingit ülesannet ja kuidas tunneme end selle täitmisel, mitte ainult PÄRAST ülesannet ennast.
