ideaalne keskkond.

Muusika. Puidust põrandad ja kootud vaibad. Lõhn. Soojus. Hubasus. Purskkaevu veemulin. Kõik detailid. Vaimsus.

Laupäeval käisin koos emaga trennis. Ma oln varem ka käinud selle treeneri juures koos emaga pilateses. Aga nüüd nägin ma esmakordselt, kuidas ta on kujundanud väga innustava ja mõnusa keskkonna. Kuigi on tegemist küll täiskasvanute treenimise ja nende õpetamisega (kehahoiakute, enda keha, enda toimimise, vaimse ja füüsilise pingutuse tasakaalu jms), ei tahaks ma siiski seda keskkonda seal nimetada õpikeskkonnaks, kuigi tegelikult see on kül õpikeskkond. Seda enam isegi, kui nendes samades ruumides peetakse seminare ravitsemisest, tai massaažist ja millest kõigest samalaadsest veel.

See oli vaimustav kogemus. Nii hea ja vaba tunne oli. Mäletan, et enne, kui varem koos selle treeneriga pilatest tegin, siis ma eijulenud kõige kohta küsida, ma olin kuidagi isepäine ja kinnine. Aga selles õhkkonnas seal oli nii hea ja vaba olla. Mul oli kadunud see tunne, et ma tahan näidata, kui hästi ma paindun. Ei, ma ei tahtnud enam olla parim ja selle kaudu üle pingutada. Ma tahtsin asju õigesti teha ja seda ka tunnetada.

Mis kõige toredam sealjuures on, on see, et ma õppisin ju kogu aeg seal. Aga vaatamate sellele tundus see koht sellise omaette pelgupaigana. Seal ei ole neid hädasid ja argimuresid, mis on väljaspool neid seinu.
Ma ei kujuta ette, kas teised, kes seal on käinud ja olnud, tunnetavad sama? Kas see on teatud tüüpi inimeste jaoks samasuguse tunnetusega? Kas see pole mitte teatud mõttes ideaalne keskkond?

See oli lihtsalt äärimselt hea kogemus mulle. Jaa, mulle meeldib pilates ja sellepärast ma sinna trenni ju läksingi emaga kaasa, aga nüüd on see koht iseenesest omaette kogemus, mida oodata ja mille pärast sinna minna. Tahaks isegi kunagi vähemalt poole enda ärkvelolekuajast sellises paigas veeta - kas töö või kodu või mõlemad võiks osaliselt sellises õhkkonnas olla. See kõik on võimalik. Siinkohal vaatan seda muidugi ennekõike tulevasele ametile mõeldes.