Tuutorkoolitus vol2

Tänane koolitusjärgne emotsioon on laes!

Täna olid ka paremad ettekanded ning saime teha palju grupitööd, mis põhines eelneval teooriaosal. Ma tundsin, et ma andsin midagi ja et ma sain midagi.

Alustan hommikust. Meie ülikooli psühholoog, Helen Margus, alustas päeva nõustamise tutvustamisega ning rääkis ka, kuidas toimib psühholoog meie ülikoolis, Tallinna Ülikoolis. Huvitav jutt oli ja samas oskas ka Helen ilusti rääkida ning oli tunda, et ta on oma valdkonnas pädev. Järgnes grupitöö.

Edaspidised ettekanded tegi Marju Saar, kes on meie ülikooli Karjääri- ja nõustamiskeskusest. Tal on selge diktsioon ja selline siiras vaimustus hääles, kui ta räägib. Teda on hea kuulata. Jällegi olid grupitööd ka omal kohal.


Aga koolitajate pädevusest ja nende kuulamise kogemusest olulisemaks hindan ma üleüldist kahepäevase koolituse muljet ja õhkkonda, mis jäi meelde. Ma isiklikult teadsin enne koolitust kaht inimest, kuid nende kahe päevaga said varasemad nägupidi tuttavad olnud inimesed ja ka mõned võhivõõrad inimesteks, kellega suhtlen täiesti vabalt. Siin on koolituse kui taolise protsessi teene hindamatu - see toob inimesi kokku ja annab seeläbi tõeliselt hea emotsiooni. Ma tahaks ka tulevikus, kui mul õnnestub eluteel kunagi koolitaja rolli täitma hakata, olla koolitaja, kes suudab taolise õpikeskkonna luua, kust inimesed lahkuvad sellise emotsiooniga nagu mina täna meie ülikooli tuutorkoolituselt....

Tuutorkoolitus

Otsustasin osaleda tuutorkoolitusel ja seda päris mitmel põhjusel. Esiteks - inimesed. Uued tutvused, suhtlemine, inimeste aitamine on väga tõmbavad. Teiseks - kogemus. Erialaselt on see kogemus hindamatu - olla nõustaja.

Koolituse esimesel päeval, täna, panin tähele, et meile esinenud isikud olid suhteliselt mitteatraktiivsed, kuid samas rääkisid nad sellist õppekavade ja normide põhist juttu - kuidas saakski sellist juttu huvitavamalt rääkida. Mulle meenus kohe üks seminar eelmisel nädalal, kus mul oli au ette kanda enda osa kooperatiivsest projektist. Minu osa aga oligi suhteliselt kuiv osa - ma pidin tutvustama, kuidas on riigitasandil koordineeritud looduskasvatus ja loodusharidus. Samas kasutasin ma eneselegi teadmata esitlusel üht trikki, mis auditooriumile meeldis - mu plakat oli kuusekujuline ning kahepoolne. Minu esitluse puänt oli hetk, kus ma keerasin enda kuusel teise külje ja näitasin teistsugust lähenemist. Ma olin ise üllatunud, kui seda toodi, kui väga head esitlusnippi, esile.

Tuutor on nagu täiskasvanute koolitaja või õpetajagi - ta juhendab ja suunab, annab näpunäiteid, kuidas inimene ise peaks enda probleemidele lahenduse leidma, mitte teavet läbi nämmutama ja lihtsalt hõbekandikul ette kandma. Samas on väga tähtis, et antaks ÕIGE suund ja ÕIGED vastused, kui neid ei teata, tuleb olla aus ja otsida vastus või võimalusel suunata inimest ise vastust leidma.

Muidu üldised emotsioonid mul sellest koolitusest laes ei ole, ausalt öeldes. Tuttavate etetkandjate vead andestan ma kergemini - päris mitu esinejat olid mu enda isiklikud tuttavad ja ma kuulasin neid ennekõike sellepärast, et nad olid mu tuttavad. Koolituspäeva ülesehitus oli ka teoorias halb - esimene osa oli tutvumismäng ja järgmised kolm plokki olid kõik teooria kuulamine (eelviimane plokk sisaldas küll ka grupitööd). Jube väsitav oli kuulata, kuigi ei näe ma ise muud lahendust, kui teha koolituspäevad lühemad ja rohkem kordi.


Ootan juba järgmisi koolituspäevi!

...et suudaks ka konstruktiivsemat kriitikat ja kiidusõnu jagada :)