Lobiseda või vaikida? Ehk - diskussioonide poolt või vastu?

KOKKUVÕTE V.-R. RUUS’I KOOSTATUD ARTIKLITE KOGUMIKU KÕNELEV JA KÕNELDAV INIMENE: EESTI ERINEVATE ELUVALDKONDADE DISKURSUS A. LIIMETSA ARTIKLIST KAS VAIKIDA VÕI LOBISEDA?

Artikli autor juhatab lugeja enda mõttesse sisse aruteluga inimesest, toetudes Nietzschele ja Kierkegaardile. Sellele eelneb väike teema seostamine reformpedagoogikaga. Sügavam arutelu inimese olemuse kohta saab kajastatud ka läbi Heideggeri man-inimese. Läbi nende refereeringute leiab autor, et inimese mitte just kuigi hea omadus on liga palju lobiseda ja muudegi asjadega liialdada. Artikli autor, toetudes eelpool nimetatud filosoofidele, loob kergelt negatiivse ilme tänapäeva inimesest, kellel on palju puudusi, mille olemasolu on tänapäeva inimese enda arvates õigustatud näiteks ligimesearmastusega.

Üheks suuremaks küsitavaks omaduseks inimese juures leiab Liimets olevat lobisemishimu. Sõnad ja palju rääkimine ei näita haritust, teadlikkust, enesekindlust jms. Seda väidet toetab Liimets näitega Pythagorase õpetusest – algul ei tohtinud tema õpetlased (peaaegu esimesed neli aastat) lobiseda, nad pidid vaikima, kuni õpivad kuulama ja koguvad teadmisi, et avada suu siis, kui neil on midagi öelda.

Sellise enda tundmaõppimise ja endaga rahu loomise muudab autor lausa eeltingimuseks lobisema hakkamisel. Ta leiab, et reformpedagoogikas väljendub see samuti. Nimelt nõnda, et ei tohiks üle pingutada diskussioonide ja rühma aruteludega, sest need sageli kipuvad hoopis mokalaadaks minema.

Olen artikli autoriga mõnes mõttes samal seisukohal. Kuid siiski leian, et õpilaste enda arvamuse ütlema ärgitamine ei ole lauslolluse tahtlik esilekutsumine. Isegi ilma mingite jalustrabavate teadmisteta on igal inimesel oma arvamus ja kui küsitakse, siis ei ole ju selle avaldamise kohta kuidagi võimalik halvasti öelda. Leian, et see ei ole mitte lobisemise julgustamine, vaid ka omamoodi enda tundmaõppimise soodustamine, sest vahel on inimese mõtted, mis jäävadki vaid sel hetkel inimese mõtteisse ning ei tule sealt välja alalhoidlikkuse ja alandlikkuse pärast (mis võib väga kergesti olla tingitud just sellest mõttest, et enne vaiki ja siis räägi, kui sul on piisavalt teadmisi). Ka see on omamoodi õppimise allikas. Pealegi – rühmatööd ja grupi diskussioonid ju tavapäraselt põhinevadki eelnevalt andmete kogumisel ja lugemusel.

Taolisi diskussioonimeetodeid õpetamismeetoditena (minu õpikogemuste põhjal) kasutatakse pigem vanemate laste ja täiskasvanute puhul. Sest selleks eaks on üldiselt inimesed küpsemad ja motiveeritud õppima, mitte niisama lobisema. Artikkel iseenesest oli vägagi mõtlemapanev tükk. Ning endasisese diskussiooni tulemusena leidsin, et mu senised õigekspidamised diskussioonide kui õpimeetodi kasutamine ei ole ikkagi taunitav nähtus.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Liimets, A. (2000). Kas lobiseda või vaikida? Rmt. V.-R. Ruus (Koost.), Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 229-236.