Erinevad teoreetikud on korduvalt püüdnud ühiskonnas juurdunud arvamisi selle kohta, mis on õppimine, kõigutada. Nimelt leiavad inimesed tihtipeale, et õpitakse vaid formaalses kontekstis, kuid tegelikult on õppimine haridusest tunduvalt laiem mõiste. Kuid taolise ühiskondlike arvamuste muutmine võib kutsuda esile põhjendatud vasturääkivusi. Kui õpitakse kogu aeg, kas siis üldse saab õppimine olla suunatav tegevus? Ehk teisisõnu – kas üldse saab olla olemas õpetamist kui õppimise juhendamist või suunamist? Mis on üldse ühiskonnas soositud tegevus, mida laiemalt saab nimetada õppimiseks?
Bauman & May (2005) ning Hayes (2002) leivad, et igal inimesel on küll vabadus valida, kuid seda piiravad grupp, selles omistatud roll ja ka inimesed väljaspool seda gruppi. Kokkuvõttes piiravad sotsiaalsed tegurid. Ei oleks tõesti võimalik olukord, kus näiteks poodi minnes mõtleks inimene, et tal on valida kas sõita ostukärus mööda poodi ringi või letile pikali visata. Ei, seda ei mõtle inimene, kes on enda sotsiaalses rollis. Ta teab, et temalt oodatakse sellise käitumise vältimist ja pigem juba alateadlikult ei peagi ta neid valikuid, mis eespool mainitud, valikutekski. Poeskäigu juures peab sotsiaalselt korrektselt käituv ja ennastjuhtiv inimene valikuteks hoopis mõtteid, et kas osta kohupiimapastat või teralist lahjat kohupiima.
Nõnda on ka õppimisega – on teatud eetilised normidki, millest üleastumine ei ole ühiskondlikus alateadvuses õppimine. Säljö (2003) tõi näite, et teoreetiliselt võib ju öelda, et kui inimene õpib midagi uut tegema või arendab juba omandatud oskusi, siis on see õppimine, kuid ühiskonnas on taunitav nähtus, kus varas õpib näiteks muukima. Seega on olemas nii halba kui ka head õppimist ühiskondlike rollide kontekstist lähtudes. Kuna õppimine iseenesest ei ole halva varjundiga verb, siis tihtipeale ei peetagi ühiskonnas taolist halbade oskuste ja harjumuste omandamist õppimiseks.
Dewey (1897) kirjutab enda pedagoogilise kreedo esimeses artiklis What Education Is, et õppimine algab alateadlikult peaaegu koos sündimisega ning läbi taolise alateadliku harimise on inimene võimeline enda intellektuaalseid ja moraalseid ressursse jagama teiste inimestega. Taolise üldise määratluse alla läheb isegi varga muukima õppimine, mis sest, et ühiskond ei nimetaks seda õppimiseks esimese hooga. Kindlasti on veel lugematul arvul näiteid tegevusest, mis ei ole kooskõlas teatud rolliootustega ning muudavad inimese sotsiaalses keskkonnas hälvikuks seetõttu, et õpitud tegevus või teadmine ei ole moraalselt vastuvõetav ning eetilises mõttes hea.
Jätkates Dewey (1897) mõtetega, saab jagada õppimise kahte tasandisse – sotsiaalsesse ja psühholoogilisse. Psühholoogiline sealjuures on tasand, mis toimub individuaalselt – inimene ise mõtleb ja reflekteerib reaalsust ning teeb enda valikud, mida õppida ja mida mitte. Kui on loodud psühholoogiline põhi õppimiseks, siis teine tasand õppimises on Dewey (1897) kohaselt sotsiaalne – sotsiaalses keskkonnas toimuv areng läbi suhtlemise, sotsiaalse tegevuse. Seega ei ole võimalik õppimine, mida isik ise ei taha – kui tal ei ole psühholoogilist valmidust õppida näiteks ujuma (näiteks seetõttu, et lapsepõlves oli juhtum, millega vesi muutus paaniliselt kardetavaks uppumisohu tõttu), siis ei saa isegi sotsiaalsed rolliootused seda alust tekitada.
Inimesed sõltuvad küll rollist, kuid siiski teatud iseteadvus saab siiski muuta teiste inimeste ootusi selle konkreetse isiku suhtes. Ujuma õppimise näide on siinkohal samuti sobiv. Kuid siinkohal peab märkima, et pean silmas just moraalselt ja eetiliselt kõlblikku rolliootuste eiramist. Vastasel juhul, kui inimene eirab ühiskondlikke moraalinõudeid, siis ei muutu seetõttu rolliootused. See, et inimene tahab ise vastava psühholoogilise alusega muukima õppida, on taunitav nähtus. Sellest tuleb ka ju sotsiaalse keskkonna poolt eriasutustesse paigutamine. „Hullud“ hullumajja, kurjategijad vanglasse – ja seda kõike just seetõttu, et nad ei sobi meie, „sotsiaalselt moraalsete ja eetiliste“, keskkonda.
Jarvis (1992) leiab, et õppimine omab märkimisväärset mõttelist seost moraalsusega. Jarvis (1992) võrdleb loomade „ühiskonda“ inimühiskonnaga – loomad elavad harmoonias looduse ja üksteisega, neil on omad reeglid, mis ei ole küsitavad ja neil ei ole suurt vajadust õppida, seevastu inimesed Aadama ja Eeva müüdi kohaselt said teadmised heast ja halvast läbi teatud õuna söömise ning seega eksisteerib inimeste maailmas võimalikkus mõtiskleda, mis on hea ja mis halb, ehk vajadus õppida, et teada saada, mis on soositav ja mis mitte.
Jarvise (1992) sõnul ütles Temple selle müüdi kohta, et Aadama ja Eeva juhtum oli kukkumine (paradiisiaiast välja), kuid tegelikult kukkumine üles. See on tõesõna märkimisväärne, et inimestel on võime nõnda mõelda. Seda just loomadest erineval viisil. Loomad võivad mõelda küll, et missugust puulehte järgmisena süüa, kuid sealjuures saaks inimene hoopiski mõelda, et miks just puulehte süüa või et miks üldse sellelt puult või kas see on iseenesest mõttekas tegu. Inimeste mõtlemisel on laiemad piirid, kui nõnda öelda saab.
Teisiti võib taolise mõtlemisvõime omandamist nimetada reflekteerimisvõimeks. See oskus kätkeb endas analüüsimist, informatsiooni läbitöötamist ja teatud sobival viisil omandamist. Nagu ennist öeldud sai, nimetas selle võime olemasolu fakti Dewey (1897) psühholoogiliseks tasandiks õppimises. Siinkohal osutus ainsaks piiranguks just isiku enda sisemine piirangute seadmine – mis infot vastu võtta ja kuidas ning kuidas sellesse suhtuda ning mida teha selle infoga. Kuid endiselt ei saaks keegi ainuisikuliselt otsustada selle üle, mida õppida ja kas õppida. Sotsiaalne kontekst määrab ka teatud koguses moraali ja eetika kaudu seda, mida peaks tegema ja õppima üks sotsiaalselt „hea“ inimene.
Seega võib ka õppimine olla suunatav teatud piirides. Nimelt kui isik ise tahab õppida midagi ning otsib selleks abi ja toetust, siis on täiesti normaalne olukord, kus õpetamine kui suunav ja juhendav tegevus võib aset leida. Siinkohal tuleks mõista ka õpetamist, kui mitte mingit jäika tegevust, kus etteantud andmed vms tuleb pähe tuupida. Õpetamine on tegevus, mis lähtub õppija õppimissoovidest, -eesmärkidest ja –vajadustest.
Õpetamisprotsess kujutab endast suhtlust teatud valdkonnas kompetentse isiku ja õppija vahel. Kuna õppimine toimub siiski isiklikult õppija algatusel ja vastavalt tema enda soovidele ja seatud eesmärkidele, siis õpetaja roll on ennekõike mõistmine, mida tahab õppija saavutada, ning seejärel vastavalt õpetaja enda teadmistele ja kogemustele õppija õppimise aitamine või suunamine. Reaalselt ju ei ole päris iga inimene võimeline nõnda õppida, et ta suudaks algusest lõpuni ise kõike teha. Inimlikke nõuandeid ja soovitusi kuulda ei ole ju keelatud tegevus. Seda isegi juhul, kui isik hobikorras õpib näiteks piltkirja lugema erinevate saadavalolevate materjalide kaudu, on ikkagi suhtlemine inimlik. Arutada enda töö ja õppimise erietappides kellegagi, et kuidas tegevus kulgeb ja mida seni juba õppija teada saanud on, on tavaline sotsiaalne tegevus. Samuti fakt, et see isik kasutab materjale õppetegevuseks, on juba kõrvaline õppeprotsessi sekkumine ja sellele kaasaaitamine.
Täiesti iseseisvalt õppimine seega ei saagi toimuda, kuna ükski inimene ei eksisteeri üksi siin ilmas. Kindlasti on mõjutajaid palju nii olevikus, minevikus. Isegi metsas kasvanud „looduslaste“, kelle on üles kasvatanud loomad, õppimine ei ole mõjutuste (s.t suunamine ja ka juhendamise – õpetamise) vaba. Lapsed ju ikkagi matkivad enda eeskujusid – olgu nad siis vanemad või äärmuslikel džunglilastel loomadest hoolekandjad.
Õppimine on loomult vaba tegevus, mida sisemiselt, psühholoogiliselt määrab õppija ise. Kuid siiski ei ole ükski tegevus sotsiaalses keskkonnas (s.t põhimõtteliselt iga tegevus) vaba. Kõiki tegevusi määravad märkamatult ja inimestele alateadlikult grupid, rollid, rolliootused ja ka ülejäänud sotsiaalne keskkond. Nõnda toimib ka õpetamine, mis on iseenesest õppimise suunamine ja juhendamine, mitte ettekirjutamine, mida, kuidas ja miks teha. Õppimine on suunatav ning soositav tegevus, kui see on kooskõlas ühiskondlike moraali ja eetikanõuetega ning lähtub ennekõike õppija enda psühholoogilisest olukorrast, valmidusest ja soovist õppida.
KASUTATUD KIRJANDUS:
- Bauman, Z., May, T. (2005). Mina ja teised. Mõeldes sotsioloogiliselt, 26-38. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.
- Dewey, J. (1897). My pedagogic creed. The School Journal, Volume 54, Number 3, 77-80.
- Hayes, N. (2002). Sotsiaalse suhtlemise kontekstid. Sotsiaalpsühholoogia alused, 1-22. (Tõlk.) Luuk, A. Tallinn: Külim.
- Jarvis, P. (1992). Paradoxes of Learning, p 3-32. San Fransisco: Jossey-Bass.
- Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses, pt I – II, 10-49. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.
No comments:
Post a Comment