elu õnnelikud pisiasjad.

Täna oli esimene loeng. Selle sama aine, mille raames ma seda blogi kirjutan.

Emotsioonid. Meie õppejõud (jah, talle endale ei ole see nimetus kuigi meelepärane, aga siiski, räägin asjast nii, nagu see on. Siis on ka asjassepühendamatutel hea jälgida) on lugedelembeline. Tõsi ta on, mu lemmikosa tänansest loengust oli nende luguda kuulamine ja lugemine. Head ja õpetlikud. Kogu elutarkus on öeldud lihtsate sõnadega. Elu õnnelikud pisiasjad...


Loengu ajal tabasin end suvaliselt mõttelt - meie õppejõud seal viieteistliikmelise auditooriumi ees räägib just, kuidas olla andragoog, hea andragoog, kui samal ajal ta ise ju praktiliselt viib ellu kõiki neid teadmisi meid õpetades. Ta ju peaks ise ka sellele mõtlema. Või mitte? Ei tea. Aga kui seda siiski auditooriumi ees tajuda, siis peab see vast olema lisaväljakutse, kui tead, et sinu käitumist ja esinemist ja õpetamist jälgitakse ka noorte andragoogihakatiste pilkudega.


Kuid endiselt on andragoogi kompetenstsus on tume maa... Ootan juba seda selginemist, mis eelmise eriala otseselt puudutava aine, "Andragoogika", puhul tuli täielikult alles teadvusse siis, kui eksamid antud aines tehtud olid.