Kogemus on igasugune kogemus, millest õppida

Ma olen mõelnud.
Ma olen pead murdnud selle üle, et miks mulle on teatud õppejõud, kes on pedagoogilise tausta ja haridusega, vastu hakanud "käima".
Ma ei teagi.
Aga olen hakanud pigem seda kogemust, mis on pigem häiriv, võtma kui väljakutset. Andragoog peab ju olema paindlik ja tolerantne. Tegelikult ma ju mõistan pedagooge ka - nad ei saagi kuidagi teada andragoogilise õpetamise tagamaid.

Samas on tekkinud mul mõtetes ka vastuolud - on ju olemas vägagi andragoogikaga sarnseid pedagoogilisi lähenemisi, kuid pedagoogid on ikkagi teatud mõttes "ühe puuga löödud". Samas on pedagoogidel rutiin õpetamises üldhariduskoolis kerge tekkima - iga päev sama keskkond, lapsed samad, õppekava ja tundide sisu sama...

Andragoog-koolitaja aga peab ju iga kord erineva auditooriumi, koha ja koolituse teema tõttu muutma kogu õpitegevust.

Ma arvan, et ma mitte ei taha enam pedagooge muuta, vaid oma kogemusest nende käe all õppimisest ise õppida. Mõtlen, et MIKS mulle ei meeldi munakella kasutamine loengus - see mõte, et on seatud nii paindumatud piirid, tahaks hingamisruumi ja võimalust suhelda, seda, et õppejõud küsiks ka, et kuidas me arvame või näeme mingit ülesannet ja kuidas tunneme end selle täitmisel, mitte ainult PÄRAST ülesannet ennast.

Kõrgenenud ootused ja vastuolud

Ma ise olen enda juures viimasel ajal loengutes täheldanud seda, et kuna ma tean, mis on andragoogika ja kuidas on võimalik õppida, siis vaikselt lähemalt tundma õppides enda õppejõudude õpetamismetoodikat, hakkavad pedagoogid aina enam mulle meelehärmi valmistama.

Ootused on vist lihtsalt nõnda kõrged. Ja kui koolitusele tulevad inimesed, kes peavad aktiivõpet lolluseks ja ajaraiskamiseks ja jällegi teised, kes oma kogemuste tõttu ei suuda enam kuigi vastuvõtlikud olla pedagoogilisele õpetamisele - siis on ikka paras puder ja kapsad seal õpikeskkonnas koos...

Praegu ei oska ma ise vastata enda küsimusele, et mida sellises olukorras teha, aga ma loodan, et intuitiivne lähenemine koolitussituatsioonis ja teiste arvamused ja soovitused aitavad selle teema ümber arutades jõuda mingi lahenduseni :)

15 soovitust esinejale

SOOVITUSED ESINEJALE

1. Olla rahulik, sest „publikum” on ainult inimesed ja esineja on samuti inimene. See peaks olema peaaegu ideaalseks eelduseks luua mõnus, pingevaba keskkond, suhtlus, mis ei ole pingeline.

2. Esineja peaks õhkama enesekindlusest ja ma usun, et selle eelduseks on tõdemine, et eksimine ei ole maailma lõpp. See on täiesti loomulik ja keegi ei saagi ega peagi teadma kõike.

3. Esineja ei ole vaid teistele enda näitaja, ta on pigem suhtleja, kes juhib teatud mõttes näiteks õppeportsessi.

4. Hea suhtlemise eelduseks on kuulamisoskus.

5. Kuulamine omakorda loob mõistva (õpi)keskkonna. Kui „publikum” tunneb, et ta on esinejale tähtis, siis tunneb ta ennast paremini.

6. Sotsioloog Allaste toob välja, et väga tähtis on „publikumi” sütitada küsimustega.

7. Esinemise kohta on Allaste öelnud, et tuleks kohe esinemise alguses endale tähelepanu saada ning alustada lihtsalt ja löövalt.

8. Leian, et peale alguses tähelepanu köitmist saab suhteliselt lihtsate, kuid mõjuvate nippidega tähelepanu hoida. Ma arvan, et selleks tuleb õppijad ise kaasata kogu protsessi.

9. Kui õppijate seas on selliseid inimesi, kes tahavad ise juhtida esineja asemel. Neile tuleks anda see võimalus ning jälgida, kuidas nad sellega hakkama saavad. Esineja peab ikkagi juhtima kogu protsessi ja panema esikohale õppijate vajadused.

10. Võimalusel tuleks kindlasti kasutada individuaalset lähenemist.

11. Kogu esinemise jooksul tuleb olla kindel ka selles, kuidas sa välja näed ja ennast üleval pead.

12. Riietus peaks olema eelkõige mugav, kuid vastavalt sündmuse kontekstile tuleb ka enda riietust muuta. Jalanõud peavad olema mugavad, mida saab kanda vaevusteta kogu esinemise lõpuni.

13. Iseenesest peaks esineja enesekindlus tulema just silmaringist ja kompetentsusest.

14. Hea diktsioon on vajalik, et ennast kuulajatele selgeks teha. Kõne ei tohiks olla kiire ega segane. Lihtsad ja selged laused on kõige paremad. Ennast tuleb selle koha pealt kogu esinemise jooksul jälgida.

15. Samuti nagu peab olema hea diktsioon, peab ka olema kogu hoiak meeldiv, mitte mingil juhul üleolev. Ma mõtlen selle all just kehahoiakut ja füüsilist poolt.

KASUTATUD ALLIKAD:

· Allaste, A.-A. (2008). Haarav esineja sütitab küsimustega. Eesti Postimees.

[28. Veebruar 2008]

http://www.tarbija24.ee/200108/esileht/olulised_teemad/tarbija24/too/306229.php?haarav-esineja-sutitab-kusimustega

Kompetenstsus ja portfoolio

Tänane sissekanne on inspireeritud jällegi ühest peatükist andragoogi öökapiraamatust "Andragoogika: raamat õppimiseks ja õpetamiseks" (Jõgi, Lõhmus, Märja). Peatükk ise rääkis täiskasvanute õpetaja kompetentsusest ja kompetentsidest.

kogu jutu point jõudis mulle paari peamise põhimõttega: reflekteerimine on endiselt au sees ja väga vajalik õppijatele ja ka õpetajale. Peatüki lõpuks soovitati teha täiskasvanu õpetajal (kelleks ma loodetavasti kunagi sirgun) endale portfoolio. Õpimapp, mis sisaldab kõike, põhimõtteliselt kõike, mis seostub täiskasvanute õpetaja karjäärgia, alustades tema enda õpingute, arvamuste ja refleksioonidega, jõudes välja ka praktika materjalide ja õppijate tagasisideni. Kõike.

Mina, kes ma veel ei ole praktiliselt kogenud täiskasvanute õpetamist, oskan ainult seda tunnete ja enda arendamise osa täita ja ma ju teengi seda. Siinsamas, blogis, kirjutan ma aluspõhja enda tulevasele portfooliole. See on ju minu endaarengu alustus. Kindlasti saan juurde väga plajutki, kui ma praktikas saan enda teadmisi rakendada... Praegu aga pean enda praktiliseks pooleks just loengutes käimist ja enda kui õppija ja ka õppejõudude lähenemist, käitumist ja kõike muud jälgides ja analüüsides.

Mentor - lugemissoovitus

Herman Hesse "Klaaspärlimäng" on raamat, mille esimene osa kirjeldab Josef Knechti elu, teine osa on tema säilinud kirjutised. Esimene lugu, "Vihmategija", on ühe inimese elulugu.

See lugu kirjeldab väga hästi seda mõtet, mida ma loeks mentoriks olemiseks. Lugemissoovitus neile, kes tahaksid täpselt mõista, kes on mentor.

Lobiseda või vaikida? Ehk - diskussioonide poolt või vastu?

KOKKUVÕTE V.-R. RUUS’I KOOSTATUD ARTIKLITE KOGUMIKU KÕNELEV JA KÕNELDAV INIMENE: EESTI ERINEVATE ELUVALDKONDADE DISKURSUS A. LIIMETSA ARTIKLIST KAS VAIKIDA VÕI LOBISEDA?

Artikli autor juhatab lugeja enda mõttesse sisse aruteluga inimesest, toetudes Nietzschele ja Kierkegaardile. Sellele eelneb väike teema seostamine reformpedagoogikaga. Sügavam arutelu inimese olemuse kohta saab kajastatud ka läbi Heideggeri man-inimese. Läbi nende refereeringute leiab autor, et inimese mitte just kuigi hea omadus on liga palju lobiseda ja muudegi asjadega liialdada. Artikli autor, toetudes eelpool nimetatud filosoofidele, loob kergelt negatiivse ilme tänapäeva inimesest, kellel on palju puudusi, mille olemasolu on tänapäeva inimese enda arvates õigustatud näiteks ligimesearmastusega.

Üheks suuremaks küsitavaks omaduseks inimese juures leiab Liimets olevat lobisemishimu. Sõnad ja palju rääkimine ei näita haritust, teadlikkust, enesekindlust jms. Seda väidet toetab Liimets näitega Pythagorase õpetusest – algul ei tohtinud tema õpetlased (peaaegu esimesed neli aastat) lobiseda, nad pidid vaikima, kuni õpivad kuulama ja koguvad teadmisi, et avada suu siis, kui neil on midagi öelda.

Sellise enda tundmaõppimise ja endaga rahu loomise muudab autor lausa eeltingimuseks lobisema hakkamisel. Ta leiab, et reformpedagoogikas väljendub see samuti. Nimelt nõnda, et ei tohiks üle pingutada diskussioonide ja rühma aruteludega, sest need sageli kipuvad hoopis mokalaadaks minema.

Olen artikli autoriga mõnes mõttes samal seisukohal. Kuid siiski leian, et õpilaste enda arvamuse ütlema ärgitamine ei ole lauslolluse tahtlik esilekutsumine. Isegi ilma mingite jalustrabavate teadmisteta on igal inimesel oma arvamus ja kui küsitakse, siis ei ole ju selle avaldamise kohta kuidagi võimalik halvasti öelda. Leian, et see ei ole mitte lobisemise julgustamine, vaid ka omamoodi enda tundmaõppimise soodustamine, sest vahel on inimese mõtted, mis jäävadki vaid sel hetkel inimese mõtteisse ning ei tule sealt välja alalhoidlikkuse ja alandlikkuse pärast (mis võib väga kergesti olla tingitud just sellest mõttest, et enne vaiki ja siis räägi, kui sul on piisavalt teadmisi). Ka see on omamoodi õppimise allikas. Pealegi – rühmatööd ja grupi diskussioonid ju tavapäraselt põhinevadki eelnevalt andmete kogumisel ja lugemusel.

Taolisi diskussioonimeetodeid õpetamismeetoditena (minu õpikogemuste põhjal) kasutatakse pigem vanemate laste ja täiskasvanute puhul. Sest selleks eaks on üldiselt inimesed küpsemad ja motiveeritud õppima, mitte niisama lobisema. Artikkel iseenesest oli vägagi mõtlemapanev tükk. Ning endasisese diskussiooni tulemusena leidsin, et mu senised õigekspidamised diskussioonide kui õpimeetodi kasutamine ei ole ikkagi taunitav nähtus.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Liimets, A. (2000). Kas lobiseda või vaikida? Rmt. V.-R. Ruus (Koost.), Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 229-236.

ideaalne keskkond.

Muusika. Puidust põrandad ja kootud vaibad. Lõhn. Soojus. Hubasus. Purskkaevu veemulin. Kõik detailid. Vaimsus.

Laupäeval käisin koos emaga trennis. Ma oln varem ka käinud selle treeneri juures koos emaga pilateses. Aga nüüd nägin ma esmakordselt, kuidas ta on kujundanud väga innustava ja mõnusa keskkonna. Kuigi on tegemist küll täiskasvanute treenimise ja nende õpetamisega (kehahoiakute, enda keha, enda toimimise, vaimse ja füüsilise pingutuse tasakaalu jms), ei tahaks ma siiski seda keskkonda seal nimetada õpikeskkonnaks, kuigi tegelikult see on kül õpikeskkond. Seda enam isegi, kui nendes samades ruumides peetakse seminare ravitsemisest, tai massaažist ja millest kõigest samalaadsest veel.

See oli vaimustav kogemus. Nii hea ja vaba tunne oli. Mäletan, et enne, kui varem koos selle treeneriga pilatest tegin, siis ma eijulenud kõige kohta küsida, ma olin kuidagi isepäine ja kinnine. Aga selles õhkkonnas seal oli nii hea ja vaba olla. Mul oli kadunud see tunne, et ma tahan näidata, kui hästi ma paindun. Ei, ma ei tahtnud enam olla parim ja selle kaudu üle pingutada. Ma tahtsin asju õigesti teha ja seda ka tunnetada.

Mis kõige toredam sealjuures on, on see, et ma õppisin ju kogu aeg seal. Aga vaatamate sellele tundus see koht sellise omaette pelgupaigana. Seal ei ole neid hädasid ja argimuresid, mis on väljaspool neid seinu.
Ma ei kujuta ette, kas teised, kes seal on käinud ja olnud, tunnetavad sama? Kas see on teatud tüüpi inimeste jaoks samasuguse tunnetusega? Kas see pole mitte teatud mõttes ideaalne keskkond?

See oli lihtsalt äärimselt hea kogemus mulle. Jaa, mulle meeldib pilates ja sellepärast ma sinna trenni ju läksingi emaga kaasa, aga nüüd on see koht iseenesest omaette kogemus, mida oodata ja mille pärast sinna minna. Tahaks isegi kunagi vähemalt poole enda ärkvelolekuajast sellises paigas veeta - kas töö või kodu või mõlemad võiks osaliselt sellises õhkkonnas olla. See kõik on võimalik. Siinkohal vaatan seda muidugi ennekõike tulevasele ametile mõeldes.