Videotreening

Kolmapäeval, eile, oli meil kursusega videotreening. Rollimäng ka. Osad meist pidi mängima grupis esinevaid tüüpe, nagu pastor, agressor, abivajaja. Mina aga olin üks, nagu meie õppejõud ütles, andragoogidest ehl õpetajatest ehk koolitajatest. Muidugi meie käitumine pidi põhinema raamatutel (käitumisõpikutel) nagu "Mida teha siis, kui sinu laps...".

Kaks asja on küll tõeliselt mõtlemapanevad minu enda kohta -
1. ma esitan väga palju kas-küsimusi
2. ma olen leebe

No ma ei tea, kas see nüd kohe halb on või mitte... Oleneb vast olukorrast.

Minuga koos mängis enda rolli ka mu kursaõde, kes pidi olema agressor. No enda arvates sain ma hakkama, sest ma jäin viisakaks ja rahulikuks. Koolitaja eesmärk ei ole minu arvates ühegi täiskasvanu pinki istuma sundimine ning suu lukku panemine.
Üks tähelepanek, millega ma raudselt nõus ei olnud, oli see, et õppejõud ütles, et kui ma enda "koolitust" alustasin küsimusega, et kes mida kuulda soovib ja mis eesmärgid nad on koolitusele seadnud, siis ütles õppejõud hiljem, et kui ma kohe olen juba näinud, et agressor on grupis, siis ei tohiks grupi arvamust küsida, sest agressor võtab kohe sõna ja "kuritarvitab" tähelepanu. See on minu arvates ülimalt ebaõiglane teiste õppijate vastu. Ma jätan põikpäiselt endale selle mõtte, et agressor on ka siiski inimene ja ta on õpetatav, suunatav, juhitav, kuid temani tuleb jõuda. See ei nõua koolitaja rangust ja agressori "paikapanemist". Leian, et minu ja õppejõu arvamused lahknevad seetõttu, et tema on pedagoog ja lähtus tõesti lastega käituma õpetavatest raamatutest. Täiskasvanute käitumist ei saa üldiselt lastega võrrelda, eriti juhul, kui nad on tulnud koolitusele vabatahtlikult ja neid on sisemist õpimotivatsiooni. Samuti ei ole täiskasvanute koolitaja ülesanne täiskasvanud õppijad kasvatada!

Igal inimesel on oma arvamus, ka agressoril. Iga inimene vajab tähelepanu, ka agressor. Iga inimene väärib viisakat ja võrdne-võrdsega suhtlemist, ka agressor.

Muide, torkas praegu just pähe, et see sama õppejõud (jaa, see on psühholoogiline, et ma osalt temale, mitte tema väidetele, vastu vaidlen - seda tema meetodite pärast ja suhtumise pärast andragoogidest tudengitesse ja andragoogikasse kui iseseisvasse teadusesse) on öelnud, et sildistamist tuleb vältida. Siis ei tohiks ju me kuidagi agressori kohta mõelda ka, et tema on teistsugune, tema üle pean ma võimu saavutama ja ta "paika panema". See on niivõrd vastik - jutt käib ju inimestest!


See on lihtsalt väga tugevalt minu põhimõtete ja uskumuste vastu, et ma peaks kunagi "agressorit" kohtlema nii nagu väideti seal loengus meile.



Muidugi olen ma nõus sellega, et vahel peaksin mina õppijatele (mitte et mul reaalselt seda kogemust oleks, et ma nii väita saaks) olema mitte nii leebe, vaid hetketi jagada ise ära, kust läheb piir. Pähe ei tohi lasta endale istuda. Ma olengi piisavalt naiivne, et ma uskuda, et enda algatusel õppimise juurde tulnud täiskasvanu selliste mõtetega õpikeskkonda tuleb!

"Kas"-küsimused on samas aga täielik harjumus. Neid on küll mõttekas hakata enda juures jälgima.



Aga täiskasvanud õppijatega ei suudaks ma küll kuidagi südamerahuga käituda nii, nagu on kirjas raamatutes nagu "Mida teha, kui sinu laps..."


Mul on niigi, teades elukestva õppe olukorda, sügav austus täiskasvanute vastu, kes tulevad koolitusele ja tahavad õppida. Kuidas ma peaksin suutma siis neid kasvatama hakata!?!


Nojah, halasin ja dramtiseerisin küll üle selle sissekandega, aga mis teha. Vähemalt on mul kunagi hea lugeda enda mõtteid koos suuresõnaliste emotsioonidega. Huvitav on vähemalt lugeda siis.

koolitaja?

Täna pididme enda andragoogide rühmaga ette kandma esitlust aines "Haridus ja haridussüsteem". Päris hull väljakutse oli see. Me keegi ei osanud enda teemat nii hästi, et oleks suutnud täiesti vabalt ja soravalt enda leitud materjali mõtted ülejäänd auditooriumile edasi anda.


Aga mu grupikaaslased ütlesid mulle, et nemad olid väga närvis ja kukkusid kokutama auditooriumi ees, kui mina sama esitlusega tundsin ennast seal ees rääkides nii vabalt. Mu emotsioon selle peale oli see, et ma olen järelikult hea näitleja ja valetaja ja manipuleerija. Kahju on, sest ma ei tahaks kunagi kellelegi midagi rääkima minna käsu peale, nagu me praegu ülikoolis ikka teeme, kui on vaja mingi seminari arvestus-ettekanne ära teha.

Mulle meeldib tegelikult esineda, ma naudin tähelepanu, kui ma olen endas ja enda räägitavas kindel ka tunnen ennast hästi. Aga ma tunnen ennast suhteliselt halvasti, kui ma tean, et ma lihtsalt rääkisin kuulajad ära, mitte ei valdanud teemat. Ma tahan tulevikus olla võimeline esinedes anda edasi ausat teadmist ja uskumust ja andmeid!


Olgu, võimalik, et see oskus enda täielikku teadmatust varjata võib mõningates ettetulevates olukordades hea ja kasulik olla, kuid samas ei tahaks ma seda oskust kurjasti kasutada.




Mina esinejana

Mulle meeldib olla kuulajatega samal tasemel, nendega suhelda kui inimestega, on ju võigas esinedes distantseeruda publikust, kellele kogu esinemine pühendatud on!
Ma tahan inimesi enda oleku või intonatsiooni või millegi muuga köita. Ma ei taha mitte neile meelde jääda kui isiksus (see pole paha ega välistatud, kuid see ei ole kindlasti hetkel mingi eesmärk, veelgi vähem prioriteet). Ma tahan, et nad võtaks mind kui inimest, kelle jutt ja esinemine paneb kaasa mõtlema, kuulama ja selle kaudu kuulajad arenema.

Mu üks kursusekaaslane ütles, et ma olen põnev esineja. Ta ütles, et ma esinen emotsionaalselt. Mu elavaid näiteid on kiidetud. Teadlikult olen ma neid omadusi just välja näidanudki. Emotsioonid köidavad ju tähelepanu ja kutsuvad "kaasa elama". Ilmekad näited on tavaliselt näited elust, mida ma püüan hoida väga mitmekesistena - nii igapäev, ajalugu, kultuur ning kindlasti mu enda tunded, mida ma olen kogenud, on näited, mida ma olen pidanud taolisteks, mida kuulajaskond saab ka enda tasandil lahti mõtestada.



Viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ma ei tohiks vist mingeid paberereid endale kaasa võtta, mis mulle esinemise ajal peaksid toeks olema - ma lähen ainult neid jälgides närvi ja tunnen, et sealt abi otsides olen ma ebasiiras ja see tekitab publikus vaid ebahuvi kasvu. Teine tähelepanek on keha kohta - liikuda esinedes on väga hea mõte! No kindlasti oleneb asi kontekstist, aga liikudes saab täheleapnu köita, füüsiliselt mingeid näited tuua või mida iganes taolist!

Kõrgenenud ootused ja vastuolud

Ma ise olen enda juures viimasel ajal loengutes täheldanud seda, et kuna ma tean, mis on andragoogika ja kuidas on võimalik õppida, siis vaikselt lähemalt tundma õppides enda õppejõudude õpetamismetoodikat, hakkavad pedagoogid aina enam mulle meelehärmi valmistama.

Ootused on vist lihtsalt nõnda kõrged. Ja kui koolitusele tulevad inimesed, kes peavad aktiivõpet lolluseks ja ajaraiskamiseks ja jällegi teised, kes oma kogemuste tõttu ei suuda enam kuigi vastuvõtlikud olla pedagoogilisele õpetamisele - siis on ikka paras puder ja kapsad seal õpikeskkonnas koos...

Praegu ei oska ma ise vastata enda küsimusele, et mida sellises olukorras teha, aga ma loodan, et intuitiivne lähenemine koolitussituatsioonis ja teiste arvamused ja soovitused aitavad selle teema ümber arutades jõuda mingi lahenduseni :)