Filmielamused - Kung Fu Panda

Täna käisin vaatamas koguperefilmi Kung Fu Panda, mis oli meelelahutusena väga hea tükk, kuid samas leidsin sealt ka midagi õpetamise ja mentorluse ja õppimise kohta enda jaoks.

Sisuliselt oli tegu looga, milles ühte küla ähvardas oht (kung fu'd valdav paha südamega Tai Lung), millest sai külakest ja kogu sealtset rahvast päästa vaid peategelane, panda. Seda küll läbi juhuse ning keegi ei uskunud, et suur ja paks panda suudab suurimale ja ohtlikuimale kung fud valdavale hingelt raevukale pantrile tuule alla teha ja seeläbi kogu küla päästa. panda Po õpetajaks sai Meister Shifu, kes algul pidas eksituseks seda, et Po väljavalituks sai. Ajapikku sai ka Meistr Shifule selgeks, et Po ei olegi tegelikult nõnda "mõttetu" kui algul paistis.

Ja mängu tuli õpetamisele lähenemine. Meister Shifu oli kõik enda eelmised õpilased ühtmoodi teatud rutiini jälgides üles kasvatanud ja kung fu saladustesse pühendanud. Po jaoks ei olnud aga võimalik endist pikaajalist ja lausa kasvatuslikku õpetust kasutada, kuna aega oli piiratult ja Po ei olnud tavaline "õpilane". Meister Shifu suutis enda eelarvamused ületada ja näha Po õppimisvõimet ja annet osata kung fu'd ning lõpuks muutis ka Meister Shifu enda mõttemaailma ja õpetamismeetodit. Filmi lõpuks õppis ka Meister Shifu juurde - ta nägi maailma laiemalt.

Filmi üheks suuremaks saladuseks oli loherull, milles pidi peituma nii suur väga ja jõud, mis aitab Po'l võita Tai Lung'i. Rull oli aga seest tühi ning Po mõistis tänu enda isa abile, et seal ei olegi saladust. Kõik peitub inimeses endas. Eneseusk ja tahe aitavad isegi paksul pandal muutuda kung fu sõdalaseks. See on omamoodi õppimine - õppimine enda võimeid tundma ja hindama kõrgemalt ning sellele vastavalt ka ennast rakendada enda unistusteni jõudmiseks.

Teine suund, milles antud film mõtlema pani mind, oli see, et idamaade kultuur on ideaalne õppimise kultuur. Sealne tugev rahu ja eneseusk ja eesmärkide saavutamisele orienteeritud tegutsemine on ideaalne kasvatus, mida lapsele anda saaks, et ta elus saaks hästi hakkama ning täiesti loomulikult osaleks pühendunumalt ka õppimises (nii informaalses, mitteformaalses kui ka formaalses) osaleks täisväärtuslikult, ennastjuhtivalt.

Mona Lisa naeratus

Film "Mona Lisa naeratus" oli täna andragoogi kvalifikatsioon ja kompetentsus loengu ajal. Hea tükk oli. See oli ülimalt innustav - õpetamises enda lähenemist näitamaks ja inimeste subjektideks muutuda aitamaks.

Tänuväärne töö see õpetaja ja koolitaja amet - kui võtad enda missiooni õilsalt ja südamega, siis tulemused on südantliigutavad - õppijate tänu ja kiindumus on suurimaks tänuks.





Filmielamus oli ka muidu hea - pani peale õpetamisameti kaalumist ka mõtlema sellele, et selles ühiskonnas seal oli ideoloogia paigas. Naised on kodukaunistajad. Tänapäeval on samuti ju tatud ideoloogia selles vallas olemas - see on siiski riigiti erinev, kuid siiski võib aastakümnetega toimunud muutuse suunda määrata küll. Nimelt tänases ühiskonnas on supernaised tavalised. Neil on edukas karjäär, ilus kodu, tore perekond ja nad liiguvad kõigega ka edasi - nad ei saa lubada endale vähemat kui väga head ja seda mitte üheski elu osas. Ma tunnetan viimasel ajal liiga selgelt, et nii kerge on sellise ühiskonna supernaiste vormimise mõju alla sattuda. Ma tahan ka ju kõike seda ideaalsust!
Ja tänu sellele ideoloogia omaksvõtmisele, mis meie ühiskonnas nii levinud on, olen ma praegu andragoogika osakonnas õppimas. Ma tunnen, et ma tahan siin olla ja mulle meeldib see, kuid vahel ma kipun kartma, et see on ka teatud mõttes ühiskonna ettekirjutatud reegel - et kõik peabki olema nii ideaalne.

Ma eelistan ikkagi edasi jääda kuulama enda sisetunnet. Praegu ma usun, et ma olen õigel teel ja olen väga põnevil seda teed aina edasi kõndima - kui huvi ei vaibu, siis on armastus ju alati värske :)