Tuutorkoolitus vol2

Tänane koolitusjärgne emotsioon on laes!

Täna olid ka paremad ettekanded ning saime teha palju grupitööd, mis põhines eelneval teooriaosal. Ma tundsin, et ma andsin midagi ja et ma sain midagi.

Alustan hommikust. Meie ülikooli psühholoog, Helen Margus, alustas päeva nõustamise tutvustamisega ning rääkis ka, kuidas toimib psühholoog meie ülikoolis, Tallinna Ülikoolis. Huvitav jutt oli ja samas oskas ka Helen ilusti rääkida ning oli tunda, et ta on oma valdkonnas pädev. Järgnes grupitöö.

Edaspidised ettekanded tegi Marju Saar, kes on meie ülikooli Karjääri- ja nõustamiskeskusest. Tal on selge diktsioon ja selline siiras vaimustus hääles, kui ta räägib. Teda on hea kuulata. Jällegi olid grupitööd ka omal kohal.


Aga koolitajate pädevusest ja nende kuulamise kogemusest olulisemaks hindan ma üleüldist kahepäevase koolituse muljet ja õhkkonda, mis jäi meelde. Ma isiklikult teadsin enne koolitust kaht inimest, kuid nende kahe päevaga said varasemad nägupidi tuttavad olnud inimesed ja ka mõned võhivõõrad inimesteks, kellega suhtlen täiesti vabalt. Siin on koolituse kui taolise protsessi teene hindamatu - see toob inimesi kokku ja annab seeläbi tõeliselt hea emotsiooni. Ma tahaks ka tulevikus, kui mul õnnestub eluteel kunagi koolitaja rolli täitma hakata, olla koolitaja, kes suudab taolise õpikeskkonna luua, kust inimesed lahkuvad sellise emotsiooniga nagu mina täna meie ülikooli tuutorkoolituselt....

Tuutorkoolitus

Otsustasin osaleda tuutorkoolitusel ja seda päris mitmel põhjusel. Esiteks - inimesed. Uued tutvused, suhtlemine, inimeste aitamine on väga tõmbavad. Teiseks - kogemus. Erialaselt on see kogemus hindamatu - olla nõustaja.

Koolituse esimesel päeval, täna, panin tähele, et meile esinenud isikud olid suhteliselt mitteatraktiivsed, kuid samas rääkisid nad sellist õppekavade ja normide põhist juttu - kuidas saakski sellist juttu huvitavamalt rääkida. Mulle meenus kohe üks seminar eelmisel nädalal, kus mul oli au ette kanda enda osa kooperatiivsest projektist. Minu osa aga oligi suhteliselt kuiv osa - ma pidin tutvustama, kuidas on riigitasandil koordineeritud looduskasvatus ja loodusharidus. Samas kasutasin ma eneselegi teadmata esitlusel üht trikki, mis auditooriumile meeldis - mu plakat oli kuusekujuline ning kahepoolne. Minu esitluse puänt oli hetk, kus ma keerasin enda kuusel teise külje ja näitasin teistsugust lähenemist. Ma olin ise üllatunud, kui seda toodi, kui väga head esitlusnippi, esile.

Tuutor on nagu täiskasvanute koolitaja või õpetajagi - ta juhendab ja suunab, annab näpunäiteid, kuidas inimene ise peaks enda probleemidele lahenduse leidma, mitte teavet läbi nämmutama ja lihtsalt hõbekandikul ette kandma. Samas on väga tähtis, et antaks ÕIGE suund ja ÕIGED vastused, kui neid ei teata, tuleb olla aus ja otsida vastus või võimalusel suunata inimest ise vastust leidma.

Muidu üldised emotsioonid mul sellest koolitusest laes ei ole, ausalt öeldes. Tuttavate etetkandjate vead andestan ma kergemini - päris mitu esinejat olid mu enda isiklikud tuttavad ja ma kuulasin neid ennekõike sellepärast, et nad olid mu tuttavad. Koolituspäeva ülesehitus oli ka teoorias halb - esimene osa oli tutvumismäng ja järgmised kolm plokki olid kõik teooria kuulamine (eelviimane plokk sisaldas küll ka grupitööd). Jube väsitav oli kuulata, kuigi ei näe ma ise muud lahendust, kui teha koolituspäevad lühemad ja rohkem kordi.


Ootan juba järgmisi koolituspäevi!

...et suudaks ka konstruktiivsemat kriitikat ja kiidusõnu jagada :)

koolitaja?

Täna pididme enda andragoogide rühmaga ette kandma esitlust aines "Haridus ja haridussüsteem". Päris hull väljakutse oli see. Me keegi ei osanud enda teemat nii hästi, et oleks suutnud täiesti vabalt ja soravalt enda leitud materjali mõtted ülejäänd auditooriumile edasi anda.


Aga mu grupikaaslased ütlesid mulle, et nemad olid väga närvis ja kukkusid kokutama auditooriumi ees, kui mina sama esitlusega tundsin ennast seal ees rääkides nii vabalt. Mu emotsioon selle peale oli see, et ma olen järelikult hea näitleja ja valetaja ja manipuleerija. Kahju on, sest ma ei tahaks kunagi kellelegi midagi rääkima minna käsu peale, nagu me praegu ülikoolis ikka teeme, kui on vaja mingi seminari arvestus-ettekanne ära teha.

Mulle meeldib tegelikult esineda, ma naudin tähelepanu, kui ma olen endas ja enda räägitavas kindel ka tunnen ennast hästi. Aga ma tunnen ennast suhteliselt halvasti, kui ma tean, et ma lihtsalt rääkisin kuulajad ära, mitte ei valdanud teemat. Ma tahan tulevikus olla võimeline esinedes anda edasi ausat teadmist ja uskumust ja andmeid!


Olgu, võimalik, et see oskus enda täielikku teadmatust varjata võib mõningates ettetulevates olukordades hea ja kasulik olla, kuid samas ei tahaks ma seda oskust kurjasti kasutada.




Mina esinejana

Mulle meeldib olla kuulajatega samal tasemel, nendega suhelda kui inimestega, on ju võigas esinedes distantseeruda publikust, kellele kogu esinemine pühendatud on!
Ma tahan inimesi enda oleku või intonatsiooni või millegi muuga köita. Ma ei taha mitte neile meelde jääda kui isiksus (see pole paha ega välistatud, kuid see ei ole kindlasti hetkel mingi eesmärk, veelgi vähem prioriteet). Ma tahan, et nad võtaks mind kui inimest, kelle jutt ja esinemine paneb kaasa mõtlema, kuulama ja selle kaudu kuulajad arenema.

Mu üks kursusekaaslane ütles, et ma olen põnev esineja. Ta ütles, et ma esinen emotsionaalselt. Mu elavaid näiteid on kiidetud. Teadlikult olen ma neid omadusi just välja näidanudki. Emotsioonid köidavad ju tähelepanu ja kutsuvad "kaasa elama". Ilmekad näited on tavaliselt näited elust, mida ma püüan hoida väga mitmekesistena - nii igapäev, ajalugu, kultuur ning kindlasti mu enda tunded, mida ma olen kogenud, on näited, mida ma olen pidanud taolisteks, mida kuulajaskond saab ka enda tasandil lahti mõtestada.



Viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ma ei tohiks vist mingeid paberereid endale kaasa võtta, mis mulle esinemise ajal peaksid toeks olema - ma lähen ainult neid jälgides närvi ja tunnen, et sealt abi otsides olen ma ebasiiras ja see tekitab publikus vaid ebahuvi kasvu. Teine tähelepanek on keha kohta - liikuda esinedes on väga hea mõte! No kindlasti oleneb asi kontekstist, aga liikudes saab täheleapnu köita, füüsiliselt mingeid näited tuua või mida iganes taolist!

Kadri Kiigema loeng

Ma loodan, et ma ei ole asjata tõsisemalt tänu Kadri Kiigema loengut hakanud mõtlema koolitaja ametile.

Mulle väga meeldis, et Kadri rõhutab ka, et koolitaja on ainult inimene ja see inimene võib olla ükskõik kes.
Ma olen ise samadesse asjadesse uskunud. Samal ajal lootes, et ma ei ole naiivne.

Mulle väga meeldis Kadri suhtlejana. Kuid natukene jäid kaks asja team loengust meelde kui häirivad pisisasjad. Nimelt Kadri on selline kiire reflekteerija-kuulaja. Tihti ei saanud keegi enda lauset ja mõtet päris lõpuni välja öelda, kui Kadri tegi juba kokkuvõtte tema öeldust - alati ei pruugi see olla mõistlik tegu.
Teine asi oli see, et Kadrile meeldib anda koolitusel materjale - me saime ka portsu. Kuid nende laialijagamine oli natuke halvasti planeeritud - kuna neid oli palju vaja erinevatest hunnikutest võtta, siis tekkis sahistamine ja tähelepanu oli pööratud paberitele mitte Kadrile. Kuid samas on ta paeluv esineja ja mina isiklikult küll pingutasin selle paberisahina taustal Kadri juttu kuulata.

Rääkides juba paberitest tuleks mainida, et need olid väga mõnusad. Ma pole neid küll läbi töötanud, kuid loengu käigus nendega põgusalt tutvudes täheldasin ma, et palju on seal just juba praktiseerinud või praktiseerivate koolitajate põllumaa. Ma tahaks nüüd ise ka juba sinna kuuluda. Ei jõua kogu vajalikku teooriatki enne omandada, tahaks juba nii väga.


Aitäh selle innustava ja väga motiveeriva "külalisesineja" eest!


Loodan, et saan varsti Kadri eneserefleksiooni teha ka enda kogemuste põhjal :)


P.S. hea mõte: anda koolituse alguses õppijatele värvilised märmepaberid ja lubada neil nt enne lõunapausi panna enda tekkinud mõtted, küsimused panna kuhugi kindlasse kohta, kust koolitaja need kätte saaab ja saab enda koolitust peale seda suunata vastavalt nendele tähelepanekutele

P.P.S. seniilsus kummitab mind, ma ei mäleta, kes oli selle lause autor. Igatahes mõte on veel meeles - teadmine omastatakse siis, kui teadmise "omanik" seda edasi seletab kellelegi teisele. Ehk - õpetamine on parim ja efektiivseim õppimise viis!

Koolitaja on ju ikkagi ainult inimene.

Kolmapäev, 6. veebruar, oli kahe loenguga päev. Esimene loeng oli täiskasvanukoolituse keskustest. Järjekordselt tabasin end mõttelt, et meie õppejõud auditooriumi ees on ju sama asja õppinud, mida meie praegu ja et ma vaikselt hakkan meie eriala õppetooli või nüüd hoopis osakonna inimesi endale teatud mõttes eeskujudeks võtma. See ei ole vast kuigi paha. Kuid ega mu eeskujude valik sulgu nende mõne isikuga - nimelt kohtusime teisipäeval esmakordselt loengus endise pedagoogia, kes ei ole kuigi haritud just andragoogiak vallas. Seda enam, et ta on enda teadmised saanud Moskvas tudeerides.

Tõin just eraldi välja selle, et see õppejõud ei ole õppinud Tallinna Ülikoolis või selle eelkäija-kooli(de)s. Nimelt looda ma siiralt, et üliõpilsed, kes meie instituudi lõpetavad, on teadlikud andragoogikast ja selle eeldustest. Seda enam jahmatas mind kolmapäeva õhtune loeng. Õppejõud oli vägagi kodus enda erialaga - pedagoogika ajalooga. Kuid kui meie, andragoogid, pöörasime tema tähelepanu tabelile, kus andragoogika oli toodud pedagoogika allharuna välja, siis tundus, et ta üldse ei mõista. Ütles küll jah... AGA siiski tema arvates läheb see PEDAGOOGILISTE MEETODITE alla. Kuna mitme tudengi erinevate sõnadega seletatu talle kohale ei jõudnud, siis vaikivalt andsime alla. Aga sellegipoolest hämmastus säilis. Nõnda kõrge kraadiga teadur peaks ometigi teadma ju, kui ta on spetsialist kasvatusteadustes, mis on andragoogika ja selle iseseisvast staatusest teadusena.

Ennist mainitud õppejõud, kes tudeeris Mosvas, ütles sellise olukorra kohta, et kui olla õpetaja klassi ees või koolitaja auditooriumi ees, siis ei pea jätma endast muljet, et tead kõike. Samas tuleb arvestada õppijate endi teadmiste ja kogemustega ning tunnistada enda teadmiste vajakajäämist siiralt. See on ju edasine enesearengu alus. Sarnaselt sellele mõttele, tundsin vähemalt mina pettumust, et õppejõud ei aktsepteerinud meie teadmisi, kui võrdväärseid, vaid hoopiski leplikkuse palge all jätkas vana rada kõndimist.

Selles hämmastust tekitaud loengus kogesin kui õppija ka uut ahistavat tunnet - kuulata kaks-kolm tundi loengut teises pingis. Ei olnud mingit ümmargust pinkide paigutust ega võrdsuse tunnet.

Siiski vaatamata mu tähelepanekutele õppijana, oli antud loengus ka kindlasti seda head, mida kõrva taha jätta koolitajana. Õppejõud mainis, et kasvatamine on kasvamise suunamine ja õpetamine (peamised tudengid, kes tema käe all õpivad, on pedagoogid!) on juhendamine ja õppimise suunamine. Andragoogiline lähenemine! Aga kahjuks ei teadnud vist meie õppejõud, et tema tehtud "innovatiivne" reegel rääkida õpetamisest kui juhendamisest, on andragoogikas eeldus. Mingi juhendajapoolne ettekirjutamine ei tule ju täiskasvanuid haridus kõne allagi! Teoreetiliselt, erandeid ei saa siiski välistada. Näiteks ega autokoolis ju teooriaõpetaja ei hakka kuulama enda lubadeta õpilasi, kellel ei tohiks olla mingit kogemust autojuhina liiklemises. Selliste paika pandud reeglite õppimisel ei saa just kuigi loovalt õppemeetodit valida...


Enda elu esimese kevadsemestri esimesel nädala on mul veel kaks mõtet seoses heaks koolitajaks olemisega - hääl ja enesetutvustus.
Hääl - hääle tugevus õigemini. Mul on olnud tuttavaid suhteliselt suure organisatsiooni juhte ja ka praegu õppejõude, kel ei ole valju häält. Tegelikult mulle tundub, et seda enam peab kuulaja teadlikult keskenduma kuulamisele, kuna muidu ei pruugi ta kõike kuulda. Algul on see küll häiriv, aga pikemas suhtluses on see harjumus juba. Kuulamine on ju suhtlemise, koolitajaks olemise samuti, üks tähtsamaid külgi. Ma küll tahaks kunagi, et auditoorium minu ees kuulaks mind. Ma olen isegi teadlikult esinedes ja ka kodus üritanud vaiksemalt ja rahulikumalt rääkida, et ka kuulajat endale lähemale köita ja pingeid vähendada. Kohe ausalt saan öelda, et kodus see mul välja ei tule - meil peres on kõik peale ema valju häälega, erutunult rääkides isegi väga valju häälega. Muidugi oleme mina ja mu vanem vend lihtsalt vaoshoituad enda loomu poolest ja ei kipu niivõrd enda hääletugevust kontrollimata unustama.
Auditooriumis aga enda ettekandeid tehes peab siiski ennekõike rõhuma enda diktsioonile ja sõnade hääldusele ja selgusele. Siis võib isegi vaikselt rääkida. Kahjuks, pean ma tunnistama, et mul on mõtteid peas alati kuhjaga ja mul ei ole kombeks teha kava rääkimiseks, kuna mul mõtted kõik ei suuda oodata, et saavad välja. Sellises olukorras on tõeliselt raske diktsiooni selgena hoida, kui mõte on lause lõpus ja aeglane suu ei liigu nii kiiesti, et suudaks jõuda mõttele järele ja selgelt hääldada. Mulle meeldib ka enda juttu enda emotsioonidega impulsiivselt täiendada ja sellistelt enda kogemustest rääkides, mida saan ka enda kursusekaaslastele esitada sel kujul, et nad saaksid ka enda peale sellest vaatenurgast mõelda, selliste vahepalade juures räägin ma aeglasemalt. Panen poolenisti alateadlikult enda kunagised kogemsed näiteringist proovile ja üritan elavdada enda näiteid.
Samuti leian, et rääkides peaks keelekasutus olema pigem lihtne, mitte spetsiifilist sõnavara täis tipitud.

Nagu näha, tuleb mul teemast kõrvale kaldumine kenasti välja... jõudsin silmagi pilgutamata hääle tugevusest sõnavarani. Aga mis teha, praegu, kui ma kirjutan öösel, jutt kipub voolama kergemini kui teistel aegadel.

Enesetutvustse kohta nii palju, et mäletan veel selgelt enda esimest üliõpilasnõukogude seminari. Selle juhatas sisse Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna juhatuse esimees, kes kõigepealt seletas ära, miks on auditooriumi ees esineja enesetutvustus tähtis. Kuidagi jäi just see meelde. Meeldiv oli Moskvas tudeerinud enidse pedagoogi loengus seda sama kogeda. Ta alustas enda loengut pika enesetutvustusega ja lubas kõike küsida. Samamoodi lubas ka mu kunagine keskkooliaegne religiooniõpetaja. Religionniõpetaja sai tervele klassile heaks sõbraks, kes tõesti juhendas ja suunas meid ning oli pigem meiega võrdne. Mäletan küll vahejuhtumit, kus üks mu klassiõde hakkas täiesti jonni pärast kristluse kümne käsu sõnastuse kallal nöökima ja see oli suunatud muidugi õpetajale. Siis pidi küll õpetaja ütlema, et nii on, sest kristlased usuvad nii ja sellele võib küll vastu vaielda, kuid ära tuleb õppida need käsud nii, nagu nad kirjas on.
Kuid tagasi mu algse mõtte juurde - enesetutvustus. See on tähtis, kuna siis tunneb õppija end koolitajaga seda võrdsemana, kui koolitaja tuleb ja ütleb, et ta on tavaline inimene, nagu õppijagi, ja kasvtab kodus hamstrit ja kalu. Midagi täiesti tavalist on tore täheldada niisama muuseas, et tekiks vahetum õhkkond. Koolitaja on ju ka ikkagi ainult inimene.