Videotreening

Kolmapäeval, eile, oli meil kursusega videotreening. Rollimäng ka. Osad meist pidi mängima grupis esinevaid tüüpe, nagu pastor, agressor, abivajaja. Mina aga olin üks, nagu meie õppejõud ütles, andragoogidest ehl õpetajatest ehk koolitajatest. Muidugi meie käitumine pidi põhinema raamatutel (käitumisõpikutel) nagu "Mida teha siis, kui sinu laps...".

Kaks asja on küll tõeliselt mõtlemapanevad minu enda kohta -
1. ma esitan väga palju kas-küsimusi
2. ma olen leebe

No ma ei tea, kas see nüd kohe halb on või mitte... Oleneb vast olukorrast.

Minuga koos mängis enda rolli ka mu kursaõde, kes pidi olema agressor. No enda arvates sain ma hakkama, sest ma jäin viisakaks ja rahulikuks. Koolitaja eesmärk ei ole minu arvates ühegi täiskasvanu pinki istuma sundimine ning suu lukku panemine.
Üks tähelepanek, millega ma raudselt nõus ei olnud, oli see, et õppejõud ütles, et kui ma enda "koolitust" alustasin küsimusega, et kes mida kuulda soovib ja mis eesmärgid nad on koolitusele seadnud, siis ütles õppejõud hiljem, et kui ma kohe olen juba näinud, et agressor on grupis, siis ei tohiks grupi arvamust küsida, sest agressor võtab kohe sõna ja "kuritarvitab" tähelepanu. See on minu arvates ülimalt ebaõiglane teiste õppijate vastu. Ma jätan põikpäiselt endale selle mõtte, et agressor on ka siiski inimene ja ta on õpetatav, suunatav, juhitav, kuid temani tuleb jõuda. See ei nõua koolitaja rangust ja agressori "paikapanemist". Leian, et minu ja õppejõu arvamused lahknevad seetõttu, et tema on pedagoog ja lähtus tõesti lastega käituma õpetavatest raamatutest. Täiskasvanute käitumist ei saa üldiselt lastega võrrelda, eriti juhul, kui nad on tulnud koolitusele vabatahtlikult ja neid on sisemist õpimotivatsiooni. Samuti ei ole täiskasvanute koolitaja ülesanne täiskasvanud õppijad kasvatada!

Igal inimesel on oma arvamus, ka agressoril. Iga inimene vajab tähelepanu, ka agressor. Iga inimene väärib viisakat ja võrdne-võrdsega suhtlemist, ka agressor.

Muide, torkas praegu just pähe, et see sama õppejõud (jaa, see on psühholoogiline, et ma osalt temale, mitte tema väidetele, vastu vaidlen - seda tema meetodite pärast ja suhtumise pärast andragoogidest tudengitesse ja andragoogikasse kui iseseisvasse teadusesse) on öelnud, et sildistamist tuleb vältida. Siis ei tohiks ju me kuidagi agressori kohta mõelda ka, et tema on teistsugune, tema üle pean ma võimu saavutama ja ta "paika panema". See on niivõrd vastik - jutt käib ju inimestest!


See on lihtsalt väga tugevalt minu põhimõtete ja uskumuste vastu, et ma peaks kunagi "agressorit" kohtlema nii nagu väideti seal loengus meile.



Muidugi olen ma nõus sellega, et vahel peaksin mina õppijatele (mitte et mul reaalselt seda kogemust oleks, et ma nii väita saaks) olema mitte nii leebe, vaid hetketi jagada ise ära, kust läheb piir. Pähe ei tohi lasta endale istuda. Ma olengi piisavalt naiivne, et ma uskuda, et enda algatusel õppimise juurde tulnud täiskasvanu selliste mõtetega õpikeskkonda tuleb!

"Kas"-küsimused on samas aga täielik harjumus. Neid on küll mõttekas hakata enda juures jälgima.



Aga täiskasvanud õppijatega ei suudaks ma küll kuidagi südamerahuga käituda nii, nagu on kirjas raamatutes nagu "Mida teha, kui sinu laps..."


Mul on niigi, teades elukestva õppe olukorda, sügav austus täiskasvanute vastu, kes tulevad koolitusele ja tahavad õppida. Kuidas ma peaksin suutma siis neid kasvatama hakata!?!


Nojah, halasin ja dramtiseerisin küll üle selle sissekandega, aga mis teha. Vähemalt on mul kunagi hea lugeda enda mõtteid koos suuresõnaliste emotsioonidega. Huvitav on vähemalt lugeda siis.

koolitaja?

Täna pididme enda andragoogide rühmaga ette kandma esitlust aines "Haridus ja haridussüsteem". Päris hull väljakutse oli see. Me keegi ei osanud enda teemat nii hästi, et oleks suutnud täiesti vabalt ja soravalt enda leitud materjali mõtted ülejäänd auditooriumile edasi anda.


Aga mu grupikaaslased ütlesid mulle, et nemad olid väga närvis ja kukkusid kokutama auditooriumi ees, kui mina sama esitlusega tundsin ennast seal ees rääkides nii vabalt. Mu emotsioon selle peale oli see, et ma olen järelikult hea näitleja ja valetaja ja manipuleerija. Kahju on, sest ma ei tahaks kunagi kellelegi midagi rääkima minna käsu peale, nagu me praegu ülikoolis ikka teeme, kui on vaja mingi seminari arvestus-ettekanne ära teha.

Mulle meeldib tegelikult esineda, ma naudin tähelepanu, kui ma olen endas ja enda räägitavas kindel ka tunnen ennast hästi. Aga ma tunnen ennast suhteliselt halvasti, kui ma tean, et ma lihtsalt rääkisin kuulajad ära, mitte ei valdanud teemat. Ma tahan tulevikus olla võimeline esinedes anda edasi ausat teadmist ja uskumust ja andmeid!


Olgu, võimalik, et see oskus enda täielikku teadmatust varjata võib mõningates ettetulevates olukordades hea ja kasulik olla, kuid samas ei tahaks ma seda oskust kurjasti kasutada.




Mina esinejana

Mulle meeldib olla kuulajatega samal tasemel, nendega suhelda kui inimestega, on ju võigas esinedes distantseeruda publikust, kellele kogu esinemine pühendatud on!
Ma tahan inimesi enda oleku või intonatsiooni või millegi muuga köita. Ma ei taha mitte neile meelde jääda kui isiksus (see pole paha ega välistatud, kuid see ei ole kindlasti hetkel mingi eesmärk, veelgi vähem prioriteet). Ma tahan, et nad võtaks mind kui inimest, kelle jutt ja esinemine paneb kaasa mõtlema, kuulama ja selle kaudu kuulajad arenema.

Mu üks kursusekaaslane ütles, et ma olen põnev esineja. Ta ütles, et ma esinen emotsionaalselt. Mu elavaid näiteid on kiidetud. Teadlikult olen ma neid omadusi just välja näidanudki. Emotsioonid köidavad ju tähelepanu ja kutsuvad "kaasa elama". Ilmekad näited on tavaliselt näited elust, mida ma püüan hoida väga mitmekesistena - nii igapäev, ajalugu, kultuur ning kindlasti mu enda tunded, mida ma olen kogenud, on näited, mida ma olen pidanud taolisteks, mida kuulajaskond saab ka enda tasandil lahti mõtestada.



Viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ma ei tohiks vist mingeid paberereid endale kaasa võtta, mis mulle esinemise ajal peaksid toeks olema - ma lähen ainult neid jälgides närvi ja tunnen, et sealt abi otsides olen ma ebasiiras ja see tekitab publikus vaid ebahuvi kasvu. Teine tähelepanek on keha kohta - liikuda esinedes on väga hea mõte! No kindlasti oleneb asi kontekstist, aga liikudes saab täheleapnu köita, füüsiliselt mingeid näited tuua või mida iganes taolist!

15 soovitust esinejale

SOOVITUSED ESINEJALE

1. Olla rahulik, sest „publikum” on ainult inimesed ja esineja on samuti inimene. See peaks olema peaaegu ideaalseks eelduseks luua mõnus, pingevaba keskkond, suhtlus, mis ei ole pingeline.

2. Esineja peaks õhkama enesekindlusest ja ma usun, et selle eelduseks on tõdemine, et eksimine ei ole maailma lõpp. See on täiesti loomulik ja keegi ei saagi ega peagi teadma kõike.

3. Esineja ei ole vaid teistele enda näitaja, ta on pigem suhtleja, kes juhib teatud mõttes näiteks õppeportsessi.

4. Hea suhtlemise eelduseks on kuulamisoskus.

5. Kuulamine omakorda loob mõistva (õpi)keskkonna. Kui „publikum” tunneb, et ta on esinejale tähtis, siis tunneb ta ennast paremini.

6. Sotsioloog Allaste toob välja, et väga tähtis on „publikumi” sütitada küsimustega.

7. Esinemise kohta on Allaste öelnud, et tuleks kohe esinemise alguses endale tähelepanu saada ning alustada lihtsalt ja löövalt.

8. Leian, et peale alguses tähelepanu köitmist saab suhteliselt lihtsate, kuid mõjuvate nippidega tähelepanu hoida. Ma arvan, et selleks tuleb õppijad ise kaasata kogu protsessi.

9. Kui õppijate seas on selliseid inimesi, kes tahavad ise juhtida esineja asemel. Neile tuleks anda see võimalus ning jälgida, kuidas nad sellega hakkama saavad. Esineja peab ikkagi juhtima kogu protsessi ja panema esikohale õppijate vajadused.

10. Võimalusel tuleks kindlasti kasutada individuaalset lähenemist.

11. Kogu esinemise jooksul tuleb olla kindel ka selles, kuidas sa välja näed ja ennast üleval pead.

12. Riietus peaks olema eelkõige mugav, kuid vastavalt sündmuse kontekstile tuleb ka enda riietust muuta. Jalanõud peavad olema mugavad, mida saab kanda vaevusteta kogu esinemise lõpuni.

13. Iseenesest peaks esineja enesekindlus tulema just silmaringist ja kompetentsusest.

14. Hea diktsioon on vajalik, et ennast kuulajatele selgeks teha. Kõne ei tohiks olla kiire ega segane. Lihtsad ja selged laused on kõige paremad. Ennast tuleb selle koha pealt kogu esinemise jooksul jälgida.

15. Samuti nagu peab olema hea diktsioon, peab ka olema kogu hoiak meeldiv, mitte mingil juhul üleolev. Ma mõtlen selle all just kehahoiakut ja füüsilist poolt.

KASUTATUD ALLIKAD:

· Allaste, A.-A. (2008). Haarav esineja sütitab küsimustega. Eesti Postimees.

[28. Veebruar 2008]

http://www.tarbija24.ee/200108/esileht/olulised_teemad/tarbija24/too/306229.php?haarav-esineja-sutitab-kusimustega

Koolitaja on ju ikkagi ainult inimene.

Kolmapäev, 6. veebruar, oli kahe loenguga päev. Esimene loeng oli täiskasvanukoolituse keskustest. Järjekordselt tabasin end mõttelt, et meie õppejõud auditooriumi ees on ju sama asja õppinud, mida meie praegu ja et ma vaikselt hakkan meie eriala õppetooli või nüüd hoopis osakonna inimesi endale teatud mõttes eeskujudeks võtma. See ei ole vast kuigi paha. Kuid ega mu eeskujude valik sulgu nende mõne isikuga - nimelt kohtusime teisipäeval esmakordselt loengus endise pedagoogia, kes ei ole kuigi haritud just andragoogiak vallas. Seda enam, et ta on enda teadmised saanud Moskvas tudeerides.

Tõin just eraldi välja selle, et see õppejõud ei ole õppinud Tallinna Ülikoolis või selle eelkäija-kooli(de)s. Nimelt looda ma siiralt, et üliõpilsed, kes meie instituudi lõpetavad, on teadlikud andragoogikast ja selle eeldustest. Seda enam jahmatas mind kolmapäeva õhtune loeng. Õppejõud oli vägagi kodus enda erialaga - pedagoogika ajalooga. Kuid kui meie, andragoogid, pöörasime tema tähelepanu tabelile, kus andragoogika oli toodud pedagoogika allharuna välja, siis tundus, et ta üldse ei mõista. Ütles küll jah... AGA siiski tema arvates läheb see PEDAGOOGILISTE MEETODITE alla. Kuna mitme tudengi erinevate sõnadega seletatu talle kohale ei jõudnud, siis vaikivalt andsime alla. Aga sellegipoolest hämmastus säilis. Nõnda kõrge kraadiga teadur peaks ometigi teadma ju, kui ta on spetsialist kasvatusteadustes, mis on andragoogika ja selle iseseisvast staatusest teadusena.

Ennist mainitud õppejõud, kes tudeeris Mosvas, ütles sellise olukorra kohta, et kui olla õpetaja klassi ees või koolitaja auditooriumi ees, siis ei pea jätma endast muljet, et tead kõike. Samas tuleb arvestada õppijate endi teadmiste ja kogemustega ning tunnistada enda teadmiste vajakajäämist siiralt. See on ju edasine enesearengu alus. Sarnaselt sellele mõttele, tundsin vähemalt mina pettumust, et õppejõud ei aktsepteerinud meie teadmisi, kui võrdväärseid, vaid hoopiski leplikkuse palge all jätkas vana rada kõndimist.

Selles hämmastust tekitaud loengus kogesin kui õppija ka uut ahistavat tunnet - kuulata kaks-kolm tundi loengut teises pingis. Ei olnud mingit ümmargust pinkide paigutust ega võrdsuse tunnet.

Siiski vaatamata mu tähelepanekutele õppijana, oli antud loengus ka kindlasti seda head, mida kõrva taha jätta koolitajana. Õppejõud mainis, et kasvatamine on kasvamise suunamine ja õpetamine (peamised tudengid, kes tema käe all õpivad, on pedagoogid!) on juhendamine ja õppimise suunamine. Andragoogiline lähenemine! Aga kahjuks ei teadnud vist meie õppejõud, et tema tehtud "innovatiivne" reegel rääkida õpetamisest kui juhendamisest, on andragoogikas eeldus. Mingi juhendajapoolne ettekirjutamine ei tule ju täiskasvanuid haridus kõne allagi! Teoreetiliselt, erandeid ei saa siiski välistada. Näiteks ega autokoolis ju teooriaõpetaja ei hakka kuulama enda lubadeta õpilasi, kellel ei tohiks olla mingit kogemust autojuhina liiklemises. Selliste paika pandud reeglite õppimisel ei saa just kuigi loovalt õppemeetodit valida...


Enda elu esimese kevadsemestri esimesel nädala on mul veel kaks mõtet seoses heaks koolitajaks olemisega - hääl ja enesetutvustus.
Hääl - hääle tugevus õigemini. Mul on olnud tuttavaid suhteliselt suure organisatsiooni juhte ja ka praegu õppejõude, kel ei ole valju häält. Tegelikult mulle tundub, et seda enam peab kuulaja teadlikult keskenduma kuulamisele, kuna muidu ei pruugi ta kõike kuulda. Algul on see küll häiriv, aga pikemas suhtluses on see harjumus juba. Kuulamine on ju suhtlemise, koolitajaks olemise samuti, üks tähtsamaid külgi. Ma küll tahaks kunagi, et auditoorium minu ees kuulaks mind. Ma olen isegi teadlikult esinedes ja ka kodus üritanud vaiksemalt ja rahulikumalt rääkida, et ka kuulajat endale lähemale köita ja pingeid vähendada. Kohe ausalt saan öelda, et kodus see mul välja ei tule - meil peres on kõik peale ema valju häälega, erutunult rääkides isegi väga valju häälega. Muidugi oleme mina ja mu vanem vend lihtsalt vaoshoituad enda loomu poolest ja ei kipu niivõrd enda hääletugevust kontrollimata unustama.
Auditooriumis aga enda ettekandeid tehes peab siiski ennekõike rõhuma enda diktsioonile ja sõnade hääldusele ja selgusele. Siis võib isegi vaikselt rääkida. Kahjuks, pean ma tunnistama, et mul on mõtteid peas alati kuhjaga ja mul ei ole kombeks teha kava rääkimiseks, kuna mul mõtted kõik ei suuda oodata, et saavad välja. Sellises olukorras on tõeliselt raske diktsiooni selgena hoida, kui mõte on lause lõpus ja aeglane suu ei liigu nii kiiesti, et suudaks jõuda mõttele järele ja selgelt hääldada. Mulle meeldib ka enda juttu enda emotsioonidega impulsiivselt täiendada ja sellistelt enda kogemustest rääkides, mida saan ka enda kursusekaaslastele esitada sel kujul, et nad saaksid ka enda peale sellest vaatenurgast mõelda, selliste vahepalade juures räägin ma aeglasemalt. Panen poolenisti alateadlikult enda kunagised kogemsed näiteringist proovile ja üritan elavdada enda näiteid.
Samuti leian, et rääkides peaks keelekasutus olema pigem lihtne, mitte spetsiifilist sõnavara täis tipitud.

Nagu näha, tuleb mul teemast kõrvale kaldumine kenasti välja... jõudsin silmagi pilgutamata hääle tugevusest sõnavarani. Aga mis teha, praegu, kui ma kirjutan öösel, jutt kipub voolama kergemini kui teistel aegadel.

Enesetutvustse kohta nii palju, et mäletan veel selgelt enda esimest üliõpilasnõukogude seminari. Selle juhatas sisse Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna juhatuse esimees, kes kõigepealt seletas ära, miks on auditooriumi ees esineja enesetutvustus tähtis. Kuidagi jäi just see meelde. Meeldiv oli Moskvas tudeerinud enidse pedagoogi loengus seda sama kogeda. Ta alustas enda loengut pika enesetutvustusega ja lubas kõike küsida. Samamoodi lubas ka mu kunagine keskkooliaegne religiooniõpetaja. Religionniõpetaja sai tervele klassile heaks sõbraks, kes tõesti juhendas ja suunas meid ning oli pigem meiega võrdne. Mäletan küll vahejuhtumit, kus üks mu klassiõde hakkas täiesti jonni pärast kristluse kümne käsu sõnastuse kallal nöökima ja see oli suunatud muidugi õpetajale. Siis pidi küll õpetaja ütlema, et nii on, sest kristlased usuvad nii ja sellele võib küll vastu vaielda, kuid ära tuleb õppida need käsud nii, nagu nad kirjas on.
Kuid tagasi mu algse mõtte juurde - enesetutvustus. See on tähtis, kuna siis tunneb õppija end koolitajaga seda võrdsemana, kui koolitaja tuleb ja ütleb, et ta on tavaline inimene, nagu õppijagi, ja kasvtab kodus hamstrit ja kalu. Midagi täiesti tavalist on tore täheldada niisama muuseas, et tekiks vahetum õhkkond. Koolitaja on ju ka ikkagi ainult inimene.