Mona Lisa naeratus

Film "Mona Lisa naeratus" oli täna andragoogi kvalifikatsioon ja kompetentsus loengu ajal. Hea tükk oli. See oli ülimalt innustav - õpetamises enda lähenemist näitamaks ja inimeste subjektideks muutuda aitamaks.

Tänuväärne töö see õpetaja ja koolitaja amet - kui võtad enda missiooni õilsalt ja südamega, siis tulemused on südantliigutavad - õppijate tänu ja kiindumus on suurimaks tänuks.





Filmielamus oli ka muidu hea - pani peale õpetamisameti kaalumist ka mõtlema sellele, et selles ühiskonnas seal oli ideoloogia paigas. Naised on kodukaunistajad. Tänapäeval on samuti ju tatud ideoloogia selles vallas olemas - see on siiski riigiti erinev, kuid siiski võib aastakümnetega toimunud muutuse suunda määrata küll. Nimelt tänases ühiskonnas on supernaised tavalised. Neil on edukas karjäär, ilus kodu, tore perekond ja nad liiguvad kõigega ka edasi - nad ei saa lubada endale vähemat kui väga head ja seda mitte üheski elu osas. Ma tunnetan viimasel ajal liiga selgelt, et nii kerge on sellise ühiskonna supernaiste vormimise mõju alla sattuda. Ma tahan ka ju kõike seda ideaalsust!
Ja tänu sellele ideoloogia omaksvõtmisele, mis meie ühiskonnas nii levinud on, olen ma praegu andragoogika osakonnas õppimas. Ma tunnen, et ma tahan siin olla ja mulle meeldib see, kuid vahel ma kipun kartma, et see on ka teatud mõttes ühiskonna ettekirjutatud reegel - et kõik peabki olema nii ideaalne.

Ma eelistan ikkagi edasi jääda kuulama enda sisetunnet. Praegu ma usun, et ma olen õigel teel ja olen väga põnevil seda teed aina edasi kõndima - kui huvi ei vaibu, siis on armastus ju alati värske :)

Kadri Kiigema loeng

Ma loodan, et ma ei ole asjata tõsisemalt tänu Kadri Kiigema loengut hakanud mõtlema koolitaja ametile.

Mulle väga meeldis, et Kadri rõhutab ka, et koolitaja on ainult inimene ja see inimene võib olla ükskõik kes.
Ma olen ise samadesse asjadesse uskunud. Samal ajal lootes, et ma ei ole naiivne.

Mulle väga meeldis Kadri suhtlejana. Kuid natukene jäid kaks asja team loengust meelde kui häirivad pisisasjad. Nimelt Kadri on selline kiire reflekteerija-kuulaja. Tihti ei saanud keegi enda lauset ja mõtet päris lõpuni välja öelda, kui Kadri tegi juba kokkuvõtte tema öeldust - alati ei pruugi see olla mõistlik tegu.
Teine asi oli see, et Kadrile meeldib anda koolitusel materjale - me saime ka portsu. Kuid nende laialijagamine oli natuke halvasti planeeritud - kuna neid oli palju vaja erinevatest hunnikutest võtta, siis tekkis sahistamine ja tähelepanu oli pööratud paberitele mitte Kadrile. Kuid samas on ta paeluv esineja ja mina isiklikult küll pingutasin selle paberisahina taustal Kadri juttu kuulata.

Rääkides juba paberitest tuleks mainida, et need olid väga mõnusad. Ma pole neid küll läbi töötanud, kuid loengu käigus nendega põgusalt tutvudes täheldasin ma, et palju on seal just juba praktiseerinud või praktiseerivate koolitajate põllumaa. Ma tahaks nüüd ise ka juba sinna kuuluda. Ei jõua kogu vajalikku teooriatki enne omandada, tahaks juba nii väga.


Aitäh selle innustava ja väga motiveeriva "külalisesineja" eest!


Loodan, et saan varsti Kadri eneserefleksiooni teha ka enda kogemuste põhjal :)


P.S. hea mõte: anda koolituse alguses õppijatele värvilised märmepaberid ja lubada neil nt enne lõunapausi panna enda tekkinud mõtted, küsimused panna kuhugi kindlasse kohta, kust koolitaja need kätte saaab ja saab enda koolitust peale seda suunata vastavalt nendele tähelepanekutele

P.P.S. seniilsus kummitab mind, ma ei mäleta, kes oli selle lause autor. Igatahes mõte on veel meeles - teadmine omastatakse siis, kui teadmise "omanik" seda edasi seletab kellelegi teisele. Ehk - õpetamine on parim ja efektiivseim õppimise viis!

Seminari muljeid

Osalesin eile ETKA Andrase poolt korraldatud TÕNi-teemalisel seminaril.



*ETKA - Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon
*TÕN - Täiskasvanud õppija nädal


Seminari alguses, peale tutvustavat slaidijada TÕNi kohta, esines TTÜ õppejõud Anu Virovere.

Mulle väga meeldis tema loeng. Ta oli esineja, kes pidas küll monoloogi, aga mitte üksi. Ta kaasas žestide ja sõnaliste viidetega ka auditooriumi enda juttu. Tunde kestnud loengu lõpupoole oli publikum nõnda üles köetud, et naerupahvakud olid kerged tulema.

Kõige enam meeldis mulle tema juures see hiiglama suur teadmiste, kogemuste pagas ja nende seostamise ja analüüsimise oskus. Ta oli veenev, mis sest, et ta slaididel toetus paarile teoreetikule, rääkis ta suusõnaliselt juurde nõnda palju huvitavat.

Sisulisest küljest rääkides - mulle jäid eredalt meelde mõned seigad tema suuresti emotsionaalset intelligentsust ja selle vajalikkust tänapäeva ühiskonnas kajastavast loengust. Näiteks:

• "Kui kiiresti peab jooksma, et homme samas kohas olla?" - mulle on taoline lause jäänud pähe kummitama keskkooliaegsetest majandusõpingutest. Kuid nagu majandus, liigub ka kogu ühiskond tänapäeval nii kiiresti, et paigalseis on võrdne tagasiminekuga. Samuti ka õppimises - elukestev õpe on pinnapüsimine.
• Elukestev õpe ei tähenda kõige põhjalikku omandamist, vaid kõigele uuele vastuvõtlik olemist ja kiiresti kohaneda suutmist. Kõigesse liialt põhjalik süüvimine on juba mahajäämine - sest miski ei säili muutumatuna selles ilmas, kogu aeg tuleb sama asja juurde õppida ja vajadusel isegi ümber õppida.
• Iga inimene on milleski geenius. Tuleb enda võimed kasutama õppida ja loovust rakendada.
• Nagu töö, peab ka õppimine olema jõukohane. Mitte kerge ega ka vaevavalt raske - lihtsalt mõnus, uus, huvipakkuv. Et oleks selline tunne, et iga päev tahaks minna tööle ja teha seda tööd - vabatahtlikult.
• Toimetuleku võti on loovuses ja suhtlemise kunstis.
  
• Kõige aluseks on suutmine tahta enda eesmärke täita.
• Rollivaba ja hea suhtlus on suhe subjekt-subjekt vormis. See tähendab seda, et (suhtlus)partnerisse suhtutakse kui isikusse, kes on ainulaadne ning see suhtumine on siiras ja aval - ilma eelarvamusteta ja rollipiiranguteta. - "Kallista klienti"
• Õppimises ja suhtlemises - sul on alat valikud, miski ei pea olema surmtõsine, elu on mäng, mda tuleb natuida ja rõõmsalt kasutada.
• Emotsionaalne intelligentsus on praktikas vajalik, kuna suhtlemine ei ole pöörduv - ei saa ju midagi "uuesti teha".
• "Agu Sihva anna aru" - "Kui inimesel on kindel maailmavaade, siis ta ei usu seda ka, mida ta oma silmaga näeb."
• Kui sa ütled, et sul miski õnnestub või kui sa ütled, et sul miski ei õnnestu, siis sul on õigus, sest siis nii see lähebki. Inimesed teevad tänu mingeile teatud alateadlikele otsustele ise selle teoks, mis on öeldud tuleviku kohta.
  

Vaimselt ja enda sisemise arengu mõttes oli see loeng vägagi vaimu värskendav. Ma kardan natukene, et need mõtted, mis muudavad hoiakut, kipuvad kiirematel aegadel ununema, aga ma ei taha midagi kategoorilist ka öelda, kuna siis lähebki nii ju...
Sellepärast oligi mul hea 24 tundi hiljem see kõik siia kirjutada, et seda head lähenemist ja suhtumist veelgi tugevamalt endasse sisse kodeerida.


***

Seminari teises pooles tegime grupitööd. Grupp oli huvitav - keskealised naised ja neli noort tüdrukut (vanuses 18 - 24 aastat).
Meil ei olnud grupijuhti algselt, kuna kordinaator oli haige. Siis leidis proua Andrasest, et isehakanud naine, kes oli ka enda asutust esindamas seal, võiks hakata selleks, kes veab seda grupitööd.
Grupitöö iseenesest oli uus kogemus - inimesed ei olnud kuidagi ühel lainel ja noorte ideede ja grupijuhi vahel tekkis mingi vaimne lõhe - ta ei mõistnud meid ja ei tahtnud meie räägitut ja ideid arvesse võtta kui samaväärseid teistega. Meil oli küll grupis üks tore naine, kes vahel aitas selgitada grupijuhile, mida me öelda tahtsime. Tundus, et ta sai ikkagi lõpuks aru ja talle jõudis kohale. Aga siis, kui ta ette kandis meie töö tulemusi rääkis ja rõhutas ta selliseid asju, mida me grupis isegi arutusele ei võtnud.


Grupiprotsesside juhina, kellena meil kedagi ei olnud, oleks pidanud vast rolle väheke muutma selle töö käigus - see naine ise küll muutus aktiivseks, aga ta ei suutnud kuidagi kuulata ja kuna meil oli väääääga vähe aega, siis päris ümberkasvatada ei oleks olnud selles olukorras mõttekas, kuna teatud töö oleks jäänud poolikuks, mida me grupine tegema pidime.

Lõputa lugu

3. aprill on kahtlaselt lähedale jõudmas. Aina enam hakkab mulle tunduma, et ei saagi sellel blogil olla selleks ajaks mingit "tulemust".

Ma loodetavasti kirjutan siia ka edaspidi, peale 3. aprilli, kuid seniks on see just selline, nagu ma seda seni esianud olen. Ja mulle endale tundub,et see on väga poolik. Poolik nagu minu arenguteegi. See lugu, mida ma siin kirjutan, minu andragoogiks saamise tee, on lõputa seni, kuni ma elan.

Kogemus on igasugune kogemus, millest õppida

Ma olen mõelnud.
Ma olen pead murdnud selle üle, et miks mulle on teatud õppejõud, kes on pedagoogilise tausta ja haridusega, vastu hakanud "käima".
Ma ei teagi.
Aga olen hakanud pigem seda kogemust, mis on pigem häiriv, võtma kui väljakutset. Andragoog peab ju olema paindlik ja tolerantne. Tegelikult ma ju mõistan pedagooge ka - nad ei saagi kuidagi teada andragoogilise õpetamise tagamaid.

Samas on tekkinud mul mõtetes ka vastuolud - on ju olemas vägagi andragoogikaga sarnseid pedagoogilisi lähenemisi, kuid pedagoogid on ikkagi teatud mõttes "ühe puuga löödud". Samas on pedagoogidel rutiin õpetamises üldhariduskoolis kerge tekkima - iga päev sama keskkond, lapsed samad, õppekava ja tundide sisu sama...

Andragoog-koolitaja aga peab ju iga kord erineva auditooriumi, koha ja koolituse teema tõttu muutma kogu õpitegevust.

Ma arvan, et ma mitte ei taha enam pedagooge muuta, vaid oma kogemusest nende käe all õppimisest ise õppida. Mõtlen, et MIKS mulle ei meeldi munakella kasutamine loengus - see mõte, et on seatud nii paindumatud piirid, tahaks hingamisruumi ja võimalust suhelda, seda, et õppejõud küsiks ka, et kuidas me arvame või näeme mingit ülesannet ja kuidas tunneme end selle täitmisel, mitte ainult PÄRAST ülesannet ennast.

Kõrgenenud ootused ja vastuolud

Ma ise olen enda juures viimasel ajal loengutes täheldanud seda, et kuna ma tean, mis on andragoogika ja kuidas on võimalik õppida, siis vaikselt lähemalt tundma õppides enda õppejõudude õpetamismetoodikat, hakkavad pedagoogid aina enam mulle meelehärmi valmistama.

Ootused on vist lihtsalt nõnda kõrged. Ja kui koolitusele tulevad inimesed, kes peavad aktiivõpet lolluseks ja ajaraiskamiseks ja jällegi teised, kes oma kogemuste tõttu ei suuda enam kuigi vastuvõtlikud olla pedagoogilisele õpetamisele - siis on ikka paras puder ja kapsad seal õpikeskkonnas koos...

Praegu ei oska ma ise vastata enda küsimusele, et mida sellises olukorras teha, aga ma loodan, et intuitiivne lähenemine koolitussituatsioonis ja teiste arvamused ja soovitused aitavad selle teema ümber arutades jõuda mingi lahenduseni :)

15 soovitust esinejale

SOOVITUSED ESINEJALE

1. Olla rahulik, sest „publikum” on ainult inimesed ja esineja on samuti inimene. See peaks olema peaaegu ideaalseks eelduseks luua mõnus, pingevaba keskkond, suhtlus, mis ei ole pingeline.

2. Esineja peaks õhkama enesekindlusest ja ma usun, et selle eelduseks on tõdemine, et eksimine ei ole maailma lõpp. See on täiesti loomulik ja keegi ei saagi ega peagi teadma kõike.

3. Esineja ei ole vaid teistele enda näitaja, ta on pigem suhtleja, kes juhib teatud mõttes näiteks õppeportsessi.

4. Hea suhtlemise eelduseks on kuulamisoskus.

5. Kuulamine omakorda loob mõistva (õpi)keskkonna. Kui „publikum” tunneb, et ta on esinejale tähtis, siis tunneb ta ennast paremini.

6. Sotsioloog Allaste toob välja, et väga tähtis on „publikumi” sütitada küsimustega.

7. Esinemise kohta on Allaste öelnud, et tuleks kohe esinemise alguses endale tähelepanu saada ning alustada lihtsalt ja löövalt.

8. Leian, et peale alguses tähelepanu köitmist saab suhteliselt lihtsate, kuid mõjuvate nippidega tähelepanu hoida. Ma arvan, et selleks tuleb õppijad ise kaasata kogu protsessi.

9. Kui õppijate seas on selliseid inimesi, kes tahavad ise juhtida esineja asemel. Neile tuleks anda see võimalus ning jälgida, kuidas nad sellega hakkama saavad. Esineja peab ikkagi juhtima kogu protsessi ja panema esikohale õppijate vajadused.

10. Võimalusel tuleks kindlasti kasutada individuaalset lähenemist.

11. Kogu esinemise jooksul tuleb olla kindel ka selles, kuidas sa välja näed ja ennast üleval pead.

12. Riietus peaks olema eelkõige mugav, kuid vastavalt sündmuse kontekstile tuleb ka enda riietust muuta. Jalanõud peavad olema mugavad, mida saab kanda vaevusteta kogu esinemise lõpuni.

13. Iseenesest peaks esineja enesekindlus tulema just silmaringist ja kompetentsusest.

14. Hea diktsioon on vajalik, et ennast kuulajatele selgeks teha. Kõne ei tohiks olla kiire ega segane. Lihtsad ja selged laused on kõige paremad. Ennast tuleb selle koha pealt kogu esinemise jooksul jälgida.

15. Samuti nagu peab olema hea diktsioon, peab ka olema kogu hoiak meeldiv, mitte mingil juhul üleolev. Ma mõtlen selle all just kehahoiakut ja füüsilist poolt.

KASUTATUD ALLIKAD:

· Allaste, A.-A. (2008). Haarav esineja sütitab küsimustega. Eesti Postimees.

[28. Veebruar 2008]

http://www.tarbija24.ee/200108/esileht/olulised_teemad/tarbija24/too/306229.php?haarav-esineja-sutitab-kusimustega