Sellest, mida silmaga ei näe

See on vägagi loomulik, et iga aasta tulevad jõulud uuesti, isegi ilma lumeta. Aga kui loomulik on jõulude mõtte meenutamine? Sellele küsimusele vastust ma ei oska anda, selleks tuleks vist statistiline uuring teha, kuid nagu Davidts (1993) ütles, läheb selleks umbes kümmekond aastat. Seega lähtun enda tunnetusest – jõulude ajal võib küll vahel meenutada, miks me neid pühi peame, kuid ülejäänud aasta valitseb minu ümbruses küll vähemalt pessimistlikum ja üldse mitte nii õilis elamis- ja käitumisviis. Kurb on seda tõdeda. Sellepärast leiangi, et iga andragoogki vähemalt võiks kasvõi varjatult, enda maailmapildi kaudu, kanda endas just seda sõnumit, et hinnata tuleks silmale nähtamatut.

Jõulud on usuline püha ja usk on üks sellistest nähtustest (ma otsisin seda sõna kaua, aga ma ei tea, kas ma leidsin õige üldnimetaja asjadele, mida silmaga ei näe), millega saab andragoog igapäevaliselt kokku puutuda. Kui koolitaja peab koolitama usklikke, kellel on oma kindlad tõekspidamised, mis on küll vastavad tema usule, kuid siiski on ta ise need samad väärtused omastanud. Usk on seega inimestes. Kas pole mitte ilus? Ma leian, et on, see on midagi siiralt ilusat. Seda tuleks hinnata ja seda arvestada suheldes inimestega, kelle jaoks on usk esmatähtis.Nagu ütles Alexander (2008), on tihti usk tähtsam muust ja saab olla kõige alus. Siinkohal ta mõtles küll usku jumalasse, kuid siiski on igasugune usk (ka usk endasse) usaldus ja kindel veendumus ning väärtus. Alexander kirjutas enda artikli, mida ma ka lugesin, peale Hal Bermani surma, kes oli usklik ning kes leidis ka kõige kiiremal ajal päeva, et osaleda Alexander’i lapse ristimistel. Sellist žesti hindas Alexander väga kõrgelt. Nõnda võiks ju iga inimene, andragoog samuti, igapäevaselt tunnetada seda tähtsat, mis ei ole alati kirja pandud või ette öeldud. Tõeliselt inimeste jaoks austusesse tõusta ja nende poolt hinnatud saada, tähendab teisisõnu teiste inimeste väärtuste austamist ja nendest lugu pidamist.

Leian, et sellise käitumise läbi oli Hal Berman väga ehe inimene. Ta oli muuseas ka õppejõud ülikoolis ja ta andis enda olemuse ja tõekspidamistega enda õpilastele edasi seda tunnetust enda väärtusi hinnata. Alexander oligi omal ajal Bermani õpilane ning see on lausa imetlusväärne, et ta kirjutas Bermani surma puhul antud artikli – selline tänu ja austus on vast üks suurimaid lootusi igale koolitajale. See kõik on lihtsalt nii.

Nõnda üritas Väike prints kannatlikult Davidts’i (2006) kirjas Väikese printsi tagasitulekus de Saint-Exupery’le seletada inimestele, kes elavad Maal. Inimesed kuulasid tõsimeeli prinsti häda – ta planeedile oli jäänud tsirkuse külatusest üks tiiger, kes hakkas ohustama planeeti ning prints soovis tiigrist lahti saada, et enda planeeti ja kõike sellel kaitsta – kuid abi otsimise või pakkumise abil analüüsisid nad kõike printsi öeldut ja püüdsid leida tagamaid, mida tegelikult polnudki.

Siinkohal tunnistan, et tundsin tugevasti enda süüd sellise käitumise juures – ma ise teen nõnda liigagi tihti – kogu aeg. Ma leidsin enda taolisele käitumisele seletuse Prawat’i (1999) artiklist, mis rääkis tähenduse loomisest. Prawat (1999) täheldab, et tähenduse loomine on inimeste viis leida korda korrapäratus universumis. Jah, seda ma üritangi enda lakkamatu analüüsimisega saavutada – ma olen isegi seeläbi inimestele haiget teinud, kui olen enda arvates õigeid põhjuseid üritanud nende käitumisele leida. Tõene tähendus on see, mille inimesed seavad selle

Ma olen enda lootuses kunagi koolitajaks ja teiste inimeste suunajaks saada, hakanud eneselegi märkamatult kõiki ja kõike lihtsa vaevaga pidevalt analüüsima ja seeläbi neid enda tähenduse loomisega paika panema. Väike prints võiks sellise käitumise peale siiralt küsida, et miks ma seda teen Ma võin anda vastuseid ja ennast õigustada ja kõike taolist teha, aga siiski pean ma nüüd, olles neid tekste lugenud ja jõudnud punktini, kus ma seda kirja pannes kellelegi edasi tahan anda, tõdema, et ma ei tea. Aga ma tean, et ma ei taha nõnda inimesi enda sõnul n-ö mõista, kuigi tegelikult olen andnud ise selle tähenduse, mis osutub täiesti valeks. De Saint-Exupery (1993) kirjutas, et Väike prints ütles, et keel on arusaamatuse allikas.

Johnston, Miles, McKinlay (2008) leiavad, et inimestega suheldes on kõige parem nende emotsioone mõista nendega samale emotsionaalsele tasandile laskuda. Andragoogihakatisena on selline arvamus mulle ja ka paljudele minuga sarnaselt andragoogi teed kõndivatele inimestele hinnaline. Emotsionaalselt samale tasandile laskuda on raske, kui inimesele ei ole pühendutud ning teda ei kuulata. Pidev analüüsimine on samuti suhtlemistõke, mis ei aidanud ei Väikest printsi ega ka ei aita neid inimesi, keda ma olen soovinud aidata.

Peale selle kõige endale teadvustamist ja lugemist olen ma natukene vaimselt ebastabiilne, kuna tunnen, et olen eksinud nii lihtsate tõdede vastu – ma harjun alles selle uue küljega, mille endaski üles leidsin – väike prints minus endas. Kuid siiski andis viimasena loetud printsi uute seikluste kirjeldus mulle indu olla parem inimene teiste vastu ja hinnata seda, mida silmaga ei näe. Vahel peaks siiski uuesti leidma mõned tunnikesed, et lugeda uuesti läbi de Saint-Exupery ja Davidts’i poolt kirja pandud lihtsad tõed, et meelde tuletada, mis on rahu ja õnn. Vahel peaks igaüks tugevamini tunnetama seda väikest printsi endas – see on minu jõulu- ja üldse kogu elu soov kõigile.

Filmielamused - Kung Fu Panda

Täna käisin vaatamas koguperefilmi Kung Fu Panda, mis oli meelelahutusena väga hea tükk, kuid samas leidsin sealt ka midagi õpetamise ja mentorluse ja õppimise kohta enda jaoks.

Sisuliselt oli tegu looga, milles ühte küla ähvardas oht (kung fu'd valdav paha südamega Tai Lung), millest sai külakest ja kogu sealtset rahvast päästa vaid peategelane, panda. Seda küll läbi juhuse ning keegi ei uskunud, et suur ja paks panda suudab suurimale ja ohtlikuimale kung fud valdavale hingelt raevukale pantrile tuule alla teha ja seeläbi kogu küla päästa. panda Po õpetajaks sai Meister Shifu, kes algul pidas eksituseks seda, et Po väljavalituks sai. Ajapikku sai ka Meistr Shifule selgeks, et Po ei olegi tegelikult nõnda "mõttetu" kui algul paistis.

Ja mängu tuli õpetamisele lähenemine. Meister Shifu oli kõik enda eelmised õpilased ühtmoodi teatud rutiini jälgides üles kasvatanud ja kung fu saladustesse pühendanud. Po jaoks ei olnud aga võimalik endist pikaajalist ja lausa kasvatuslikku õpetust kasutada, kuna aega oli piiratult ja Po ei olnud tavaline "õpilane". Meister Shifu suutis enda eelarvamused ületada ja näha Po õppimisvõimet ja annet osata kung fu'd ning lõpuks muutis ka Meister Shifu enda mõttemaailma ja õpetamismeetodit. Filmi lõpuks õppis ka Meister Shifu juurde - ta nägi maailma laiemalt.

Filmi üheks suuremaks saladuseks oli loherull, milles pidi peituma nii suur väga ja jõud, mis aitab Po'l võita Tai Lung'i. Rull oli aga seest tühi ning Po mõistis tänu enda isa abile, et seal ei olegi saladust. Kõik peitub inimeses endas. Eneseusk ja tahe aitavad isegi paksul pandal muutuda kung fu sõdalaseks. See on omamoodi õppimine - õppimine enda võimeid tundma ja hindama kõrgemalt ning sellele vastavalt ka ennast rakendada enda unistusteni jõudmiseks.

Teine suund, milles antud film mõtlema pani mind, oli see, et idamaade kultuur on ideaalne õppimise kultuur. Sealne tugev rahu ja eneseusk ja eesmärkide saavutamisele orienteeritud tegutsemine on ideaalne kasvatus, mida lapsele anda saaks, et ta elus saaks hästi hakkama ning täiesti loomulikult osaleks pühendunumalt ka õppimises (nii informaalses, mitteformaalses kui ka formaalses) osaleks täisväärtuslikult, ennastjuhtivalt.

Tuutorkoolitus vol2

Tänane koolitusjärgne emotsioon on laes!

Täna olid ka paremad ettekanded ning saime teha palju grupitööd, mis põhines eelneval teooriaosal. Ma tundsin, et ma andsin midagi ja et ma sain midagi.

Alustan hommikust. Meie ülikooli psühholoog, Helen Margus, alustas päeva nõustamise tutvustamisega ning rääkis ka, kuidas toimib psühholoog meie ülikoolis, Tallinna Ülikoolis. Huvitav jutt oli ja samas oskas ka Helen ilusti rääkida ning oli tunda, et ta on oma valdkonnas pädev. Järgnes grupitöö.

Edaspidised ettekanded tegi Marju Saar, kes on meie ülikooli Karjääri- ja nõustamiskeskusest. Tal on selge diktsioon ja selline siiras vaimustus hääles, kui ta räägib. Teda on hea kuulata. Jällegi olid grupitööd ka omal kohal.


Aga koolitajate pädevusest ja nende kuulamise kogemusest olulisemaks hindan ma üleüldist kahepäevase koolituse muljet ja õhkkonda, mis jäi meelde. Ma isiklikult teadsin enne koolitust kaht inimest, kuid nende kahe päevaga said varasemad nägupidi tuttavad olnud inimesed ja ka mõned võhivõõrad inimesteks, kellega suhtlen täiesti vabalt. Siin on koolituse kui taolise protsessi teene hindamatu - see toob inimesi kokku ja annab seeläbi tõeliselt hea emotsiooni. Ma tahaks ka tulevikus, kui mul õnnestub eluteel kunagi koolitaja rolli täitma hakata, olla koolitaja, kes suudab taolise õpikeskkonna luua, kust inimesed lahkuvad sellise emotsiooniga nagu mina täna meie ülikooli tuutorkoolituselt....

Tuutorkoolitus

Otsustasin osaleda tuutorkoolitusel ja seda päris mitmel põhjusel. Esiteks - inimesed. Uued tutvused, suhtlemine, inimeste aitamine on väga tõmbavad. Teiseks - kogemus. Erialaselt on see kogemus hindamatu - olla nõustaja.

Koolituse esimesel päeval, täna, panin tähele, et meile esinenud isikud olid suhteliselt mitteatraktiivsed, kuid samas rääkisid nad sellist õppekavade ja normide põhist juttu - kuidas saakski sellist juttu huvitavamalt rääkida. Mulle meenus kohe üks seminar eelmisel nädalal, kus mul oli au ette kanda enda osa kooperatiivsest projektist. Minu osa aga oligi suhteliselt kuiv osa - ma pidin tutvustama, kuidas on riigitasandil koordineeritud looduskasvatus ja loodusharidus. Samas kasutasin ma eneselegi teadmata esitlusel üht trikki, mis auditooriumile meeldis - mu plakat oli kuusekujuline ning kahepoolne. Minu esitluse puänt oli hetk, kus ma keerasin enda kuusel teise külje ja näitasin teistsugust lähenemist. Ma olin ise üllatunud, kui seda toodi, kui väga head esitlusnippi, esile.

Tuutor on nagu täiskasvanute koolitaja või õpetajagi - ta juhendab ja suunab, annab näpunäiteid, kuidas inimene ise peaks enda probleemidele lahenduse leidma, mitte teavet läbi nämmutama ja lihtsalt hõbekandikul ette kandma. Samas on väga tähtis, et antaks ÕIGE suund ja ÕIGED vastused, kui neid ei teata, tuleb olla aus ja otsida vastus või võimalusel suunata inimest ise vastust leidma.

Muidu üldised emotsioonid mul sellest koolitusest laes ei ole, ausalt öeldes. Tuttavate etetkandjate vead andestan ma kergemini - päris mitu esinejat olid mu enda isiklikud tuttavad ja ma kuulasin neid ennekõike sellepärast, et nad olid mu tuttavad. Koolituspäeva ülesehitus oli ka teoorias halb - esimene osa oli tutvumismäng ja järgmised kolm plokki olid kõik teooria kuulamine (eelviimane plokk sisaldas küll ka grupitööd). Jube väsitav oli kuulata, kuigi ei näe ma ise muud lahendust, kui teha koolituspäevad lühemad ja rohkem kordi.


Ootan juba järgmisi koolituspäevi!

...et suudaks ka konstruktiivsemat kriitikat ja kiidusõnu jagada :)

Videotreening

Kolmapäeval, eile, oli meil kursusega videotreening. Rollimäng ka. Osad meist pidi mängima grupis esinevaid tüüpe, nagu pastor, agressor, abivajaja. Mina aga olin üks, nagu meie õppejõud ütles, andragoogidest ehl õpetajatest ehk koolitajatest. Muidugi meie käitumine pidi põhinema raamatutel (käitumisõpikutel) nagu "Mida teha siis, kui sinu laps...".

Kaks asja on küll tõeliselt mõtlemapanevad minu enda kohta -
1. ma esitan väga palju kas-küsimusi
2. ma olen leebe

No ma ei tea, kas see nüd kohe halb on või mitte... Oleneb vast olukorrast.

Minuga koos mängis enda rolli ka mu kursaõde, kes pidi olema agressor. No enda arvates sain ma hakkama, sest ma jäin viisakaks ja rahulikuks. Koolitaja eesmärk ei ole minu arvates ühegi täiskasvanu pinki istuma sundimine ning suu lukku panemine.
Üks tähelepanek, millega ma raudselt nõus ei olnud, oli see, et õppejõud ütles, et kui ma enda "koolitust" alustasin küsimusega, et kes mida kuulda soovib ja mis eesmärgid nad on koolitusele seadnud, siis ütles õppejõud hiljem, et kui ma kohe olen juba näinud, et agressor on grupis, siis ei tohiks grupi arvamust küsida, sest agressor võtab kohe sõna ja "kuritarvitab" tähelepanu. See on minu arvates ülimalt ebaõiglane teiste õppijate vastu. Ma jätan põikpäiselt endale selle mõtte, et agressor on ka siiski inimene ja ta on õpetatav, suunatav, juhitav, kuid temani tuleb jõuda. See ei nõua koolitaja rangust ja agressori "paikapanemist". Leian, et minu ja õppejõu arvamused lahknevad seetõttu, et tema on pedagoog ja lähtus tõesti lastega käituma õpetavatest raamatutest. Täiskasvanute käitumist ei saa üldiselt lastega võrrelda, eriti juhul, kui nad on tulnud koolitusele vabatahtlikult ja neid on sisemist õpimotivatsiooni. Samuti ei ole täiskasvanute koolitaja ülesanne täiskasvanud õppijad kasvatada!

Igal inimesel on oma arvamus, ka agressoril. Iga inimene vajab tähelepanu, ka agressor. Iga inimene väärib viisakat ja võrdne-võrdsega suhtlemist, ka agressor.

Muide, torkas praegu just pähe, et see sama õppejõud (jaa, see on psühholoogiline, et ma osalt temale, mitte tema väidetele, vastu vaidlen - seda tema meetodite pärast ja suhtumise pärast andragoogidest tudengitesse ja andragoogikasse kui iseseisvasse teadusesse) on öelnud, et sildistamist tuleb vältida. Siis ei tohiks ju me kuidagi agressori kohta mõelda ka, et tema on teistsugune, tema üle pean ma võimu saavutama ja ta "paika panema". See on niivõrd vastik - jutt käib ju inimestest!


See on lihtsalt väga tugevalt minu põhimõtete ja uskumuste vastu, et ma peaks kunagi "agressorit" kohtlema nii nagu väideti seal loengus meile.



Muidugi olen ma nõus sellega, et vahel peaksin mina õppijatele (mitte et mul reaalselt seda kogemust oleks, et ma nii väita saaks) olema mitte nii leebe, vaid hetketi jagada ise ära, kust läheb piir. Pähe ei tohi lasta endale istuda. Ma olengi piisavalt naiivne, et ma uskuda, et enda algatusel õppimise juurde tulnud täiskasvanu selliste mõtetega õpikeskkonda tuleb!

"Kas"-küsimused on samas aga täielik harjumus. Neid on küll mõttekas hakata enda juures jälgima.



Aga täiskasvanud õppijatega ei suudaks ma küll kuidagi südamerahuga käituda nii, nagu on kirjas raamatutes nagu "Mida teha, kui sinu laps..."


Mul on niigi, teades elukestva õppe olukorda, sügav austus täiskasvanute vastu, kes tulevad koolitusele ja tahavad õppida. Kuidas ma peaksin suutma siis neid kasvatama hakata!?!


Nojah, halasin ja dramtiseerisin küll üle selle sissekandega, aga mis teha. Vähemalt on mul kunagi hea lugeda enda mõtteid koos suuresõnaliste emotsioonidega. Huvitav on vähemalt lugeda siis.

Õppimine - suunatav tegevus!? (Juhendaja: BA Marin Gross)

Erinevad teoreetikud on korduvalt püüdnud ühiskonnas juurdunud arvamisi selle kohta, mis on õppimine, kõigutada. Nimelt leiavad inimesed tihtipeale, et õpitakse vaid formaalses kontekstis, kuid tegelikult on õppimine haridusest tunduvalt laiem mõiste. Kuid taolise ühiskondlike arvamuste muutmine võib kutsuda esile põhjendatud vasturääkivusi. Kui õpitakse kogu aeg, kas siis üldse saab õppimine olla suunatav tegevus? Ehk teisisõnu – kas üldse saab olla olemas õpetamist kui õppimise juhendamist või suunamist? Mis on üldse ühiskonnas soositud tegevus, mida laiemalt saab nimetada õppimiseks?

Bauman & May (2005) ning Hayes (2002) leivad, et igal inimesel on küll vabadus valida, kuid seda piiravad grupp, selles omistatud roll ja ka inimesed väljaspool seda gruppi. Kokkuvõttes piiravad sotsiaalsed tegurid. Ei oleks tõesti võimalik olukord, kus näiteks poodi minnes mõtleks inimene, et tal on valida kas sõita ostukärus mööda poodi ringi või letile pikali visata. Ei, seda ei mõtle inimene, kes on enda sotsiaalses rollis. Ta teab, et temalt oodatakse sellise käitumise vältimist ja pigem juba alateadlikult ei peagi ta neid valikuid, mis eespool mainitud, valikutekski. Poeskäigu juures peab sotsiaalselt korrektselt käituv ja ennastjuhtiv inimene valikuteks hoopis mõtteid, et kas osta kohupiimapastat või teralist lahjat kohupiima.

Nõnda on ka õppimisega – on teatud eetilised normidki, millest üleastumine ei ole ühiskondlikus alateadvuses õppimine. Säljö (2003) tõi näite, et teoreetiliselt võib ju öelda, et kui inimene õpib midagi uut tegema või arendab juba omandatud oskusi, siis on see õppimine, kuid ühiskonnas on taunitav nähtus, kus varas õpib näiteks muukima. Seega on olemas nii halba kui ka head õppimist ühiskondlike rollide kontekstist lähtudes. Kuna õppimine iseenesest ei ole halva varjundiga verb, siis tihtipeale ei peetagi ühiskonnas taolist halbade oskuste ja harjumuste omandamist õppimiseks.

Dewey (1897) kirjutab enda pedagoogilise kreedo esimeses artiklis What Education Is, et õppimine algab alateadlikult peaaegu koos sündimisega ning läbi taolise alateadliku harimise on inimene võimeline enda intellektuaalseid ja moraalseid ressursse jagama teiste inimestega. Taolise üldise määratluse alla läheb isegi varga muukima õppimine, mis sest, et ühiskond ei nimetaks seda õppimiseks esimese hooga. Kindlasti on veel lugematul arvul näiteid tegevusest, mis ei ole kooskõlas teatud rolliootustega ning muudavad inimese sotsiaalses keskkonnas hälvikuks seetõttu, et õpitud tegevus või teadmine ei ole moraalselt vastuvõetav ning eetilises mõttes hea.

Jätkates Dewey (1897) mõtetega, saab jagada õppimise kahte tasandisse – sotsiaalsesse ja psühholoogilisse. Psühholoogiline sealjuures on tasand, mis toimub individuaalselt – inimene ise mõtleb ja reflekteerib reaalsust ning teeb enda valikud, mida õppida ja mida mitte. Kui on loodud psühholoogiline põhi õppimiseks, siis teine tasand õppimises on Dewey (1897) kohaselt sotsiaalne – sotsiaalses keskkonnas toimuv areng läbi suhtlemise, sotsiaalse tegevuse. Seega ei ole võimalik õppimine, mida isik ise ei taha – kui tal ei ole psühholoogilist valmidust õppida näiteks ujuma (näiteks seetõttu, et lapsepõlves oli juhtum, millega vesi muutus paaniliselt kardetavaks uppumisohu tõttu), siis ei saa isegi sotsiaalsed rolliootused seda alust tekitada.

Inimesed sõltuvad küll rollist, kuid siiski teatud iseteadvus saab siiski muuta teiste inimeste ootusi selle konkreetse isiku suhtes. Ujuma õppimise näide on siinkohal samuti sobiv. Kuid siinkohal peab märkima, et pean silmas just moraalselt ja eetiliselt kõlblikku rolliootuste eiramist. Vastasel juhul, kui inimene eirab ühiskondlikke moraalinõudeid, siis ei muutu seetõttu rolliootused. See, et inimene tahab ise vastava psühholoogilise alusega muukima õppida, on taunitav nähtus. Sellest tuleb ka ju sotsiaalse keskkonna poolt eriasutustesse paigutamine. „Hullud“ hullumajja, kurjategijad vanglasse – ja seda kõike just seetõttu, et nad ei sobi meie, „sotsiaalselt moraalsete ja eetiliste“, keskkonda.

Jarvis (1992) leiab, et õppimine omab märkimisväärset mõttelist seost moraalsusega. Jarvis (1992) võrdleb loomade „ühiskonda“ inimühiskonnaga – loomad elavad harmoonias looduse ja üksteisega, neil on omad reeglid, mis ei ole küsitavad ja neil ei ole suurt vajadust õppida, seevastu inimesed Aadama ja Eeva müüdi kohaselt said teadmised heast ja halvast läbi teatud õuna söömise ning seega eksisteerib inimeste maailmas võimalikkus mõtiskleda, mis on hea ja mis halb, ehk vajadus õppida, et teada saada, mis on soositav ja mis mitte.

Jarvise (1992) sõnul ütles Temple selle müüdi kohta, et Aadama ja Eeva juhtum oli kukkumine (paradiisiaiast välja), kuid tegelikult kukkumine üles. See on tõesõna märkimisväärne, et inimestel on võime nõnda mõelda. Seda just loomadest erineval viisil. Loomad võivad mõelda küll, et missugust puulehte järgmisena süüa, kuid sealjuures saaks inimene hoopiski mõelda, et miks just puulehte süüa või et miks üldse sellelt puult või kas see on iseenesest mõttekas tegu. Inimeste mõtlemisel on laiemad piirid, kui nõnda öelda saab.

Teisiti võib taolise mõtlemisvõime omandamist nimetada reflekteerimisvõimeks. See oskus kätkeb endas analüüsimist, informatsiooni läbitöötamist ja teatud sobival viisil omandamist. Nagu ennist öeldud sai, nimetas selle võime olemasolu fakti Dewey (1897) psühholoogiliseks tasandiks õppimises. Siinkohal osutus ainsaks piiranguks just isiku enda sisemine piirangute seadmine – mis infot vastu võtta ja kuidas ning kuidas sellesse suhtuda ning mida teha selle infoga. Kuid endiselt ei saaks keegi ainuisikuliselt otsustada selle üle, mida õppida ja kas õppida. Sotsiaalne kontekst määrab ka teatud koguses moraali ja eetika kaudu seda, mida peaks tegema ja õppima üks sotsiaalselt „hea“ inimene.

Seega võib ka õppimine olla suunatav teatud piirides. Nimelt kui isik ise tahab õppida midagi ning otsib selleks abi ja toetust, siis on täiesti normaalne olukord, kus õpetamine kui suunav ja juhendav tegevus võib aset leida. Siinkohal tuleks mõista ka õpetamist, kui mitte mingit jäika tegevust, kus etteantud andmed vms tuleb pähe tuupida. Õpetamine on tegevus, mis lähtub õppija õppimissoovidest, -eesmärkidest ja –vajadustest.

Õpetamisprotsess kujutab endast suhtlust teatud valdkonnas kompetentse isiku ja õppija vahel. Kuna õppimine toimub siiski isiklikult õppija algatusel ja vastavalt tema enda soovidele ja seatud eesmärkidele, siis õpetaja roll on ennekõike mõistmine, mida tahab õppija saavutada, ning seejärel vastavalt õpetaja enda teadmistele ja kogemustele õppija õppimise aitamine või suunamine. Reaalselt ju ei ole päris iga inimene võimeline nõnda õppida, et ta suudaks algusest lõpuni ise kõike teha. Inimlikke nõuandeid ja soovitusi kuulda ei ole ju keelatud tegevus. Seda isegi juhul, kui isik hobikorras õpib näiteks piltkirja lugema erinevate saadavalolevate materjalide kaudu, on ikkagi suhtlemine inimlik. Arutada enda töö ja õppimise erietappides kellegagi, et kuidas tegevus kulgeb ja mida seni juba õppija teada saanud on, on tavaline sotsiaalne tegevus. Samuti fakt, et see isik kasutab materjale õppetegevuseks, on juba kõrvaline õppeprotsessi sekkumine ja sellele kaasaaitamine.

Täiesti iseseisvalt õppimine seega ei saagi toimuda, kuna ükski inimene ei eksisteeri üksi siin ilmas. Kindlasti on mõjutajaid palju nii olevikus, minevikus. Isegi metsas kasvanud „looduslaste“, kelle on üles kasvatanud loomad, õppimine ei ole mõjutuste (s.t suunamine ja ka juhendamise – õpetamise) vaba. Lapsed ju ikkagi matkivad enda eeskujusid – olgu nad siis vanemad või äärmuslikel džunglilastel loomadest hoolekandjad.

Õppimine on loomult vaba tegevus, mida sisemiselt, psühholoogiliselt määrab õppija ise. Kuid siiski ei ole ükski tegevus sotsiaalses keskkonnas (s.t põhimõtteliselt iga tegevus) vaba. Kõiki tegevusi määravad märkamatult ja inimestele alateadlikult grupid, rollid, rolliootused ja ka ülejäänud sotsiaalne keskkond. Nõnda toimib ka õpetamine, mis on iseenesest õppimise suunamine ja juhendamine, mitte ettekirjutamine, mida, kuidas ja miks teha. Õppimine on suunatav ning soositav tegevus, kui see on kooskõlas ühiskondlike moraali ja eetikanõuetega ning lähtub ennekõike õppija enda psühholoogilisest olukorrast, valmidusest ja soovist õppida.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Bauman, Z., May, T. (2005). Mina ja teised. Mõeldes sotsioloogiliselt, 26-38. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.
• Dewey, J. (1897). My pedagogic creed. The School Journal, Volume 54, Number 3, 77-80.
• Hayes, N. (2002). Sotsiaalse suhtlemise kontekstid. Sotsiaalpsühholoogia alused, 1-22. (Tõlk.) Luuk, A. Tallinn: Külim.
• Jarvis, P. (1992). Paradoxes of Learning, p 3-32. San Fransisco: Jossey-Bass.
• Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses, pt I – II, 10-49. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.

koolitaja?

Täna pididme enda andragoogide rühmaga ette kandma esitlust aines "Haridus ja haridussüsteem". Päris hull väljakutse oli see. Me keegi ei osanud enda teemat nii hästi, et oleks suutnud täiesti vabalt ja soravalt enda leitud materjali mõtted ülejäänd auditooriumile edasi anda.


Aga mu grupikaaslased ütlesid mulle, et nemad olid väga närvis ja kukkusid kokutama auditooriumi ees, kui mina sama esitlusega tundsin ennast seal ees rääkides nii vabalt. Mu emotsioon selle peale oli see, et ma olen järelikult hea näitleja ja valetaja ja manipuleerija. Kahju on, sest ma ei tahaks kunagi kellelegi midagi rääkima minna käsu peale, nagu me praegu ülikoolis ikka teeme, kui on vaja mingi seminari arvestus-ettekanne ära teha.

Mulle meeldib tegelikult esineda, ma naudin tähelepanu, kui ma olen endas ja enda räägitavas kindel ka tunnen ennast hästi. Aga ma tunnen ennast suhteliselt halvasti, kui ma tean, et ma lihtsalt rääkisin kuulajad ära, mitte ei valdanud teemat. Ma tahan tulevikus olla võimeline esinedes anda edasi ausat teadmist ja uskumust ja andmeid!


Olgu, võimalik, et see oskus enda täielikku teadmatust varjata võib mõningates ettetulevates olukordades hea ja kasulik olla, kuid samas ei tahaks ma seda oskust kurjasti kasutada.




Mina esinejana

Mulle meeldib olla kuulajatega samal tasemel, nendega suhelda kui inimestega, on ju võigas esinedes distantseeruda publikust, kellele kogu esinemine pühendatud on!
Ma tahan inimesi enda oleku või intonatsiooni või millegi muuga köita. Ma ei taha mitte neile meelde jääda kui isiksus (see pole paha ega välistatud, kuid see ei ole kindlasti hetkel mingi eesmärk, veelgi vähem prioriteet). Ma tahan, et nad võtaks mind kui inimest, kelle jutt ja esinemine paneb kaasa mõtlema, kuulama ja selle kaudu kuulajad arenema.

Mu üks kursusekaaslane ütles, et ma olen põnev esineja. Ta ütles, et ma esinen emotsionaalselt. Mu elavaid näiteid on kiidetud. Teadlikult olen ma neid omadusi just välja näidanudki. Emotsioonid köidavad ju tähelepanu ja kutsuvad "kaasa elama". Ilmekad näited on tavaliselt näited elust, mida ma püüan hoida väga mitmekesistena - nii igapäev, ajalugu, kultuur ning kindlasti mu enda tunded, mida ma olen kogenud, on näited, mida ma olen pidanud taolisteks, mida kuulajaskond saab ka enda tasandil lahti mõtestada.



Viimasel ajal olen ma tähele pannud, et ma ei tohiks vist mingeid paberereid endale kaasa võtta, mis mulle esinemise ajal peaksid toeks olema - ma lähen ainult neid jälgides närvi ja tunnen, et sealt abi otsides olen ma ebasiiras ja see tekitab publikus vaid ebahuvi kasvu. Teine tähelepanek on keha kohta - liikuda esinedes on väga hea mõte! No kindlasti oleneb asi kontekstist, aga liikudes saab täheleapnu köita, füüsiliselt mingeid näited tuua või mida iganes taolist!

Eukestev õpe - Eesti arengumootor?

Täna kogesin head tunnet, kui konverentsi päeva algul süüvisin ajakavasse ja nägin, et kolm juba tuttavat esinejat on ka täna enda sõnavõtuga esinemas.

Tegin teadlikult märkmeid esinejate kohta peale selle, et ka esitlusest endast sisulist kommi otsisin.

Esimene, keda ma kommenteeriks, on Mati Lukas.

Ei tea, kas ma olen seda varem juba öelnud, aga kui ei ole, siis ongi praeg viimane aeg see ära mainida, et see, et ma neid nimesid nimetan nõnda avalikult on teadlik - ma loodan, et mõni mu blogi lugeja võib ka siis kommenteerida minu arvamust ja rääkida enda kogemusest nende isikutega, keda ma nimetan. Ma ei nimeta neid nimesid mingi sildistamise pärast ja pealegi - see blogi on mu enesearengu peegeldus ja ma tõesti tahaks ka paar aastat peale neid konverentse jms mäletada, kes oli see inimene, keda ma siis sellises valguses nägin, et hiljem enda uusi teadmisi ja mälestusi kokku viia.

Mati Lukas. Kirjutasin enda märkmete juurde tema kui lektori kohta nõnda:

Intonatsioon on alla arvestuse. See ei ole esinemine publikumile, kellele peaks tema mõte kohale jõudma, see on etteütlus! Õnneks oli olemas power pointi esitlus, mida oli tema kõnest erinevalt kergem jälgida. Kuid ka siin on omad agad - kui tahtsin midagi tema esitlusest üles märkida, siis tihti avastasin, et kirjutan mingeid arvusid, mõtteid vms maha slaidilt, millest Lukas kiiresti üle libises ja mul jäigi info saamata. Tal ei ole nagu motivatsiooni - ta tõdes seda RKRN (Rakenduskõrgahriduse Rektorite Nõukogu) kohta ning see väljendus ka tema esitluses tema enda, kui selle asja juhi, kohta. Ettekande sisu oli... naljakas. Suhteliselt kitsas ja kajastas arvamusi, mis ainult konkreetse inimese suundumusi väljendas, kuigi see nõukogu peaks olema selline, mis omab üldpilti, tervikut nägev nõukogu.

Anu Virovere:

Ta ei ole nii hea suure auditooriumi ees, ta vist tunneb, et temalt oodatakse midagi muud kui tema head esineja isiksust. Teda ei tohiks lihtsalt sinna pulti kinni panna. Kuulen seda sama juttu ja mõtet teist korda team suust, kuid palju nõrgemas esituses. Saal ei jaksa kuulata, nihelevad. Mina tean ju enda eelmisest tema kuulamise kogemusest, mida ta räägib, kuid rahval, kes ei ole seda varem kuulanud, on üliraske seda materjali korraga hoomama hakata ja kuulata ja lugeda ta slaide samal ajal. On veel hommik ja kuulajaskond peaks olema valmis seda loenguvormi vastu võtma, kuid nagu näha, ei ole see nii. Ta ei suuda enda mõtet nii lühikese ajaga edasi anda - väga kasulik on oskus lühidalt ja kiiresti kuulajatele enda mõte edasi anda! Kahjuks ei ole see omadus antud lektoril kuigi hea, ta pole seda ilmselgelt kuigi palju lihvinud ja harjutanud. 26 slaidi! Julm, kuulajale.

Terje Haidak:

Ta on nii flegmaatiline sellise suure auditooriumi ees enda puldi taga koos enda power pointi esitlusega. Puldi taga publikuni jõudmine on kunst!
Esinemise tugev külg on määratud teadmised, kuid esinemine ise ei ole niivõrd hea, et kõiki neid teadmisi edasi anda.
Esitlus peaks olema lihtne ja jälgitav - seda statistika kokkuvõtet tahaks pärast ka kasutada, aga seda konverentsi materjalid ei võimalda kahjuks.
Ma arvasin, et ma erinen ja otsin ennekõike vaimse arengu väljavaateid konverentsidelt ja loengutelt, mida ma vabast tahtest kuulama lähen, kuid selgub, et tahaks tegelikult ka praktilist väljundit - ma saaks ideaalselt enda neljapäevases ettekandes seda statistikat kasutada.
Terje suutis enda "stiili" lõpuni hoida ja samas lõpetada mõjuvalt - siiski jäi vajaka taolisest esinemisest kogu eelneva esitlemise ajal.


Sellega lõppesid minu kommentaari lektoritele, kuna ma ei saanud kahjuks ise järgmist blokki kuulata ja päeva teises pooles nägin liig selgelt, et esinema kutsutud inimesed ei ole esinejad. Jube raske on siis veel punnitada mõtte kaasalikkumist kuskilt välja. Terje Haidak ja Anu Virovere olid muidu need kaks, keda olen varem kuulanud ning mõlema sisuline pool oli kahel nähtud esinemisel sama.


Konverents ise oli minu jaoks kurb - kõik tundus vaid teoreetiline nurisemine olevat - midagi keegi ära teha ei lubanud. Esinejatele ma kahjuks ei saanud kuigi kõrgeid hindeid anda. Aga nendest vajakajäämistest ma loodetavasti ise õpin!

Mona Lisa naeratus

Film "Mona Lisa naeratus" oli täna andragoogi kvalifikatsioon ja kompetentsus loengu ajal. Hea tükk oli. See oli ülimalt innustav - õpetamises enda lähenemist näitamaks ja inimeste subjektideks muutuda aitamaks.

Tänuväärne töö see õpetaja ja koolitaja amet - kui võtad enda missiooni õilsalt ja südamega, siis tulemused on südantliigutavad - õppijate tänu ja kiindumus on suurimaks tänuks.





Filmielamus oli ka muidu hea - pani peale õpetamisameti kaalumist ka mõtlema sellele, et selles ühiskonnas seal oli ideoloogia paigas. Naised on kodukaunistajad. Tänapäeval on samuti ju tatud ideoloogia selles vallas olemas - see on siiski riigiti erinev, kuid siiski võib aastakümnetega toimunud muutuse suunda määrata küll. Nimelt tänases ühiskonnas on supernaised tavalised. Neil on edukas karjäär, ilus kodu, tore perekond ja nad liiguvad kõigega ka edasi - nad ei saa lubada endale vähemat kui väga head ja seda mitte üheski elu osas. Ma tunnetan viimasel ajal liiga selgelt, et nii kerge on sellise ühiskonna supernaiste vormimise mõju alla sattuda. Ma tahan ka ju kõike seda ideaalsust!
Ja tänu sellele ideoloogia omaksvõtmisele, mis meie ühiskonnas nii levinud on, olen ma praegu andragoogika osakonnas õppimas. Ma tunnen, et ma tahan siin olla ja mulle meeldib see, kuid vahel ma kipun kartma, et see on ka teatud mõttes ühiskonna ettekirjutatud reegel - et kõik peabki olema nii ideaalne.

Ma eelistan ikkagi edasi jääda kuulama enda sisetunnet. Praegu ma usun, et ma olen õigel teel ja olen väga põnevil seda teed aina edasi kõndima - kui huvi ei vaibu, siis on armastus ju alati värske :)

Kadri Kiigema loeng

Ma loodan, et ma ei ole asjata tõsisemalt tänu Kadri Kiigema loengut hakanud mõtlema koolitaja ametile.

Mulle väga meeldis, et Kadri rõhutab ka, et koolitaja on ainult inimene ja see inimene võib olla ükskõik kes.
Ma olen ise samadesse asjadesse uskunud. Samal ajal lootes, et ma ei ole naiivne.

Mulle väga meeldis Kadri suhtlejana. Kuid natukene jäid kaks asja team loengust meelde kui häirivad pisisasjad. Nimelt Kadri on selline kiire reflekteerija-kuulaja. Tihti ei saanud keegi enda lauset ja mõtet päris lõpuni välja öelda, kui Kadri tegi juba kokkuvõtte tema öeldust - alati ei pruugi see olla mõistlik tegu.
Teine asi oli see, et Kadrile meeldib anda koolitusel materjale - me saime ka portsu. Kuid nende laialijagamine oli natuke halvasti planeeritud - kuna neid oli palju vaja erinevatest hunnikutest võtta, siis tekkis sahistamine ja tähelepanu oli pööratud paberitele mitte Kadrile. Kuid samas on ta paeluv esineja ja mina isiklikult küll pingutasin selle paberisahina taustal Kadri juttu kuulata.

Rääkides juba paberitest tuleks mainida, et need olid väga mõnusad. Ma pole neid küll läbi töötanud, kuid loengu käigus nendega põgusalt tutvudes täheldasin ma, et palju on seal just juba praktiseerinud või praktiseerivate koolitajate põllumaa. Ma tahaks nüüd ise ka juba sinna kuuluda. Ei jõua kogu vajalikku teooriatki enne omandada, tahaks juba nii väga.


Aitäh selle innustava ja väga motiveeriva "külalisesineja" eest!


Loodan, et saan varsti Kadri eneserefleksiooni teha ka enda kogemuste põhjal :)


P.S. hea mõte: anda koolituse alguses õppijatele värvilised märmepaberid ja lubada neil nt enne lõunapausi panna enda tekkinud mõtted, küsimused panna kuhugi kindlasse kohta, kust koolitaja need kätte saaab ja saab enda koolitust peale seda suunata vastavalt nendele tähelepanekutele

P.P.S. seniilsus kummitab mind, ma ei mäleta, kes oli selle lause autor. Igatahes mõte on veel meeles - teadmine omastatakse siis, kui teadmise "omanik" seda edasi seletab kellelegi teisele. Ehk - õpetamine on parim ja efektiivseim õppimise viis!

Seminari muljeid

Osalesin eile ETKA Andrase poolt korraldatud TÕNi-teemalisel seminaril.



*ETKA - Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon
*TÕN - Täiskasvanud õppija nädal


Seminari alguses, peale tutvustavat slaidijada TÕNi kohta, esines TTÜ õppejõud Anu Virovere.

Mulle väga meeldis tema loeng. Ta oli esineja, kes pidas küll monoloogi, aga mitte üksi. Ta kaasas žestide ja sõnaliste viidetega ka auditooriumi enda juttu. Tunde kestnud loengu lõpupoole oli publikum nõnda üles köetud, et naerupahvakud olid kerged tulema.

Kõige enam meeldis mulle tema juures see hiiglama suur teadmiste, kogemuste pagas ja nende seostamise ja analüüsimise oskus. Ta oli veenev, mis sest, et ta slaididel toetus paarile teoreetikule, rääkis ta suusõnaliselt juurde nõnda palju huvitavat.

Sisulisest küljest rääkides - mulle jäid eredalt meelde mõned seigad tema suuresti emotsionaalset intelligentsust ja selle vajalikkust tänapäeva ühiskonnas kajastavast loengust. Näiteks:

• "Kui kiiresti peab jooksma, et homme samas kohas olla?" - mulle on taoline lause jäänud pähe kummitama keskkooliaegsetest majandusõpingutest. Kuid nagu majandus, liigub ka kogu ühiskond tänapäeval nii kiiresti, et paigalseis on võrdne tagasiminekuga. Samuti ka õppimises - elukestev õpe on pinnapüsimine.
• Elukestev õpe ei tähenda kõige põhjalikku omandamist, vaid kõigele uuele vastuvõtlik olemist ja kiiresti kohaneda suutmist. Kõigesse liialt põhjalik süüvimine on juba mahajäämine - sest miski ei säili muutumatuna selles ilmas, kogu aeg tuleb sama asja juurde õppida ja vajadusel isegi ümber õppida.
• Iga inimene on milleski geenius. Tuleb enda võimed kasutama õppida ja loovust rakendada.
• Nagu töö, peab ka õppimine olema jõukohane. Mitte kerge ega ka vaevavalt raske - lihtsalt mõnus, uus, huvipakkuv. Et oleks selline tunne, et iga päev tahaks minna tööle ja teha seda tööd - vabatahtlikult.
• Toimetuleku võti on loovuses ja suhtlemise kunstis.
  
• Kõige aluseks on suutmine tahta enda eesmärke täita.
• Rollivaba ja hea suhtlus on suhe subjekt-subjekt vormis. See tähendab seda, et (suhtlus)partnerisse suhtutakse kui isikusse, kes on ainulaadne ning see suhtumine on siiras ja aval - ilma eelarvamusteta ja rollipiiranguteta. - "Kallista klienti"
• Õppimises ja suhtlemises - sul on alat valikud, miski ei pea olema surmtõsine, elu on mäng, mda tuleb natuida ja rõõmsalt kasutada.
• Emotsionaalne intelligentsus on praktikas vajalik, kuna suhtlemine ei ole pöörduv - ei saa ju midagi "uuesti teha".
• "Agu Sihva anna aru" - "Kui inimesel on kindel maailmavaade, siis ta ei usu seda ka, mida ta oma silmaga näeb."
• Kui sa ütled, et sul miski õnnestub või kui sa ütled, et sul miski ei õnnestu, siis sul on õigus, sest siis nii see lähebki. Inimesed teevad tänu mingeile teatud alateadlikele otsustele ise selle teoks, mis on öeldud tuleviku kohta.
  

Vaimselt ja enda sisemise arengu mõttes oli see loeng vägagi vaimu värskendav. Ma kardan natukene, et need mõtted, mis muudavad hoiakut, kipuvad kiirematel aegadel ununema, aga ma ei taha midagi kategoorilist ka öelda, kuna siis lähebki nii ju...
Sellepärast oligi mul hea 24 tundi hiljem see kõik siia kirjutada, et seda head lähenemist ja suhtumist veelgi tugevamalt endasse sisse kodeerida.


***

Seminari teises pooles tegime grupitööd. Grupp oli huvitav - keskealised naised ja neli noort tüdrukut (vanuses 18 - 24 aastat).
Meil ei olnud grupijuhti algselt, kuna kordinaator oli haige. Siis leidis proua Andrasest, et isehakanud naine, kes oli ka enda asutust esindamas seal, võiks hakata selleks, kes veab seda grupitööd.
Grupitöö iseenesest oli uus kogemus - inimesed ei olnud kuidagi ühel lainel ja noorte ideede ja grupijuhi vahel tekkis mingi vaimne lõhe - ta ei mõistnud meid ja ei tahtnud meie räägitut ja ideid arvesse võtta kui samaväärseid teistega. Meil oli küll grupis üks tore naine, kes vahel aitas selgitada grupijuhile, mida me öelda tahtsime. Tundus, et ta sai ikkagi lõpuks aru ja talle jõudis kohale. Aga siis, kui ta ette kandis meie töö tulemusi rääkis ja rõhutas ta selliseid asju, mida me grupis isegi arutusele ei võtnud.


Grupiprotsesside juhina, kellena meil kedagi ei olnud, oleks pidanud vast rolle väheke muutma selle töö käigus - see naine ise küll muutus aktiivseks, aga ta ei suutnud kuidagi kuulata ja kuna meil oli väääääga vähe aega, siis päris ümberkasvatada ei oleks olnud selles olukorras mõttekas, kuna teatud töö oleks jäänud poolikuks, mida me grupine tegema pidime.

Lõputa lugu

3. aprill on kahtlaselt lähedale jõudmas. Aina enam hakkab mulle tunduma, et ei saagi sellel blogil olla selleks ajaks mingit "tulemust".

Ma loodetavasti kirjutan siia ka edaspidi, peale 3. aprilli, kuid seniks on see just selline, nagu ma seda seni esianud olen. Ja mulle endale tundub,et see on väga poolik. Poolik nagu minu arenguteegi. See lugu, mida ma siin kirjutan, minu andragoogiks saamise tee, on lõputa seni, kuni ma elan.

Kogemus on igasugune kogemus, millest õppida

Ma olen mõelnud.
Ma olen pead murdnud selle üle, et miks mulle on teatud õppejõud, kes on pedagoogilise tausta ja haridusega, vastu hakanud "käima".
Ma ei teagi.
Aga olen hakanud pigem seda kogemust, mis on pigem häiriv, võtma kui väljakutset. Andragoog peab ju olema paindlik ja tolerantne. Tegelikult ma ju mõistan pedagooge ka - nad ei saagi kuidagi teada andragoogilise õpetamise tagamaid.

Samas on tekkinud mul mõtetes ka vastuolud - on ju olemas vägagi andragoogikaga sarnseid pedagoogilisi lähenemisi, kuid pedagoogid on ikkagi teatud mõttes "ühe puuga löödud". Samas on pedagoogidel rutiin õpetamises üldhariduskoolis kerge tekkima - iga päev sama keskkond, lapsed samad, õppekava ja tundide sisu sama...

Andragoog-koolitaja aga peab ju iga kord erineva auditooriumi, koha ja koolituse teema tõttu muutma kogu õpitegevust.

Ma arvan, et ma mitte ei taha enam pedagooge muuta, vaid oma kogemusest nende käe all õppimisest ise õppida. Mõtlen, et MIKS mulle ei meeldi munakella kasutamine loengus - see mõte, et on seatud nii paindumatud piirid, tahaks hingamisruumi ja võimalust suhelda, seda, et õppejõud küsiks ka, et kuidas me arvame või näeme mingit ülesannet ja kuidas tunneme end selle täitmisel, mitte ainult PÄRAST ülesannet ennast.

Kõrgenenud ootused ja vastuolud

Ma ise olen enda juures viimasel ajal loengutes täheldanud seda, et kuna ma tean, mis on andragoogika ja kuidas on võimalik õppida, siis vaikselt lähemalt tundma õppides enda õppejõudude õpetamismetoodikat, hakkavad pedagoogid aina enam mulle meelehärmi valmistama.

Ootused on vist lihtsalt nõnda kõrged. Ja kui koolitusele tulevad inimesed, kes peavad aktiivõpet lolluseks ja ajaraiskamiseks ja jällegi teised, kes oma kogemuste tõttu ei suuda enam kuigi vastuvõtlikud olla pedagoogilisele õpetamisele - siis on ikka paras puder ja kapsad seal õpikeskkonnas koos...

Praegu ei oska ma ise vastata enda küsimusele, et mida sellises olukorras teha, aga ma loodan, et intuitiivne lähenemine koolitussituatsioonis ja teiste arvamused ja soovitused aitavad selle teema ümber arutades jõuda mingi lahenduseni :)

15 soovitust esinejale

SOOVITUSED ESINEJALE

1. Olla rahulik, sest „publikum” on ainult inimesed ja esineja on samuti inimene. See peaks olema peaaegu ideaalseks eelduseks luua mõnus, pingevaba keskkond, suhtlus, mis ei ole pingeline.

2. Esineja peaks õhkama enesekindlusest ja ma usun, et selle eelduseks on tõdemine, et eksimine ei ole maailma lõpp. See on täiesti loomulik ja keegi ei saagi ega peagi teadma kõike.

3. Esineja ei ole vaid teistele enda näitaja, ta on pigem suhtleja, kes juhib teatud mõttes näiteks õppeportsessi.

4. Hea suhtlemise eelduseks on kuulamisoskus.

5. Kuulamine omakorda loob mõistva (õpi)keskkonna. Kui „publikum” tunneb, et ta on esinejale tähtis, siis tunneb ta ennast paremini.

6. Sotsioloog Allaste toob välja, et väga tähtis on „publikumi” sütitada küsimustega.

7. Esinemise kohta on Allaste öelnud, et tuleks kohe esinemise alguses endale tähelepanu saada ning alustada lihtsalt ja löövalt.

8. Leian, et peale alguses tähelepanu köitmist saab suhteliselt lihtsate, kuid mõjuvate nippidega tähelepanu hoida. Ma arvan, et selleks tuleb õppijad ise kaasata kogu protsessi.

9. Kui õppijate seas on selliseid inimesi, kes tahavad ise juhtida esineja asemel. Neile tuleks anda see võimalus ning jälgida, kuidas nad sellega hakkama saavad. Esineja peab ikkagi juhtima kogu protsessi ja panema esikohale õppijate vajadused.

10. Võimalusel tuleks kindlasti kasutada individuaalset lähenemist.

11. Kogu esinemise jooksul tuleb olla kindel ka selles, kuidas sa välja näed ja ennast üleval pead.

12. Riietus peaks olema eelkõige mugav, kuid vastavalt sündmuse kontekstile tuleb ka enda riietust muuta. Jalanõud peavad olema mugavad, mida saab kanda vaevusteta kogu esinemise lõpuni.

13. Iseenesest peaks esineja enesekindlus tulema just silmaringist ja kompetentsusest.

14. Hea diktsioon on vajalik, et ennast kuulajatele selgeks teha. Kõne ei tohiks olla kiire ega segane. Lihtsad ja selged laused on kõige paremad. Ennast tuleb selle koha pealt kogu esinemise jooksul jälgida.

15. Samuti nagu peab olema hea diktsioon, peab ka olema kogu hoiak meeldiv, mitte mingil juhul üleolev. Ma mõtlen selle all just kehahoiakut ja füüsilist poolt.

KASUTATUD ALLIKAD:

· Allaste, A.-A. (2008). Haarav esineja sütitab küsimustega. Eesti Postimees.

[28. Veebruar 2008]

http://www.tarbija24.ee/200108/esileht/olulised_teemad/tarbija24/too/306229.php?haarav-esineja-sutitab-kusimustega

Kompetenstsus ja portfoolio

Tänane sissekanne on inspireeritud jällegi ühest peatükist andragoogi öökapiraamatust "Andragoogika: raamat õppimiseks ja õpetamiseks" (Jõgi, Lõhmus, Märja). Peatükk ise rääkis täiskasvanute õpetaja kompetentsusest ja kompetentsidest.

kogu jutu point jõudis mulle paari peamise põhimõttega: reflekteerimine on endiselt au sees ja väga vajalik õppijatele ja ka õpetajale. Peatüki lõpuks soovitati teha täiskasvanu õpetajal (kelleks ma loodetavasti kunagi sirgun) endale portfoolio. Õpimapp, mis sisaldab kõike, põhimõtteliselt kõike, mis seostub täiskasvanute õpetaja karjäärgia, alustades tema enda õpingute, arvamuste ja refleksioonidega, jõudes välja ka praktika materjalide ja õppijate tagasisideni. Kõike.

Mina, kes ma veel ei ole praktiliselt kogenud täiskasvanute õpetamist, oskan ainult seda tunnete ja enda arendamise osa täita ja ma ju teengi seda. Siinsamas, blogis, kirjutan ma aluspõhja enda tulevasele portfooliole. See on ju minu endaarengu alustus. Kindlasti saan juurde väga plajutki, kui ma praktikas saan enda teadmisi rakendada... Praegu aga pean enda praktiliseks pooleks just loengutes käimist ja enda kui õppija ja ka õppejõudude lähenemist, käitumist ja kõike muud jälgides ja analüüsides.

Mentor - lugemissoovitus

Herman Hesse "Klaaspärlimäng" on raamat, mille esimene osa kirjeldab Josef Knechti elu, teine osa on tema säilinud kirjutised. Esimene lugu, "Vihmategija", on ühe inimese elulugu.

See lugu kirjeldab väga hästi seda mõtet, mida ma loeks mentoriks olemiseks. Lugemissoovitus neile, kes tahaksid täpselt mõista, kes on mentor.

Lobiseda või vaikida? Ehk - diskussioonide poolt või vastu?

KOKKUVÕTE V.-R. RUUS’I KOOSTATUD ARTIKLITE KOGUMIKU KÕNELEV JA KÕNELDAV INIMENE: EESTI ERINEVATE ELUVALDKONDADE DISKURSUS A. LIIMETSA ARTIKLIST KAS VAIKIDA VÕI LOBISEDA?

Artikli autor juhatab lugeja enda mõttesse sisse aruteluga inimesest, toetudes Nietzschele ja Kierkegaardile. Sellele eelneb väike teema seostamine reformpedagoogikaga. Sügavam arutelu inimese olemuse kohta saab kajastatud ka läbi Heideggeri man-inimese. Läbi nende refereeringute leiab autor, et inimese mitte just kuigi hea omadus on liga palju lobiseda ja muudegi asjadega liialdada. Artikli autor, toetudes eelpool nimetatud filosoofidele, loob kergelt negatiivse ilme tänapäeva inimesest, kellel on palju puudusi, mille olemasolu on tänapäeva inimese enda arvates õigustatud näiteks ligimesearmastusega.

Üheks suuremaks küsitavaks omaduseks inimese juures leiab Liimets olevat lobisemishimu. Sõnad ja palju rääkimine ei näita haritust, teadlikkust, enesekindlust jms. Seda väidet toetab Liimets näitega Pythagorase õpetusest – algul ei tohtinud tema õpetlased (peaaegu esimesed neli aastat) lobiseda, nad pidid vaikima, kuni õpivad kuulama ja koguvad teadmisi, et avada suu siis, kui neil on midagi öelda.

Sellise enda tundmaõppimise ja endaga rahu loomise muudab autor lausa eeltingimuseks lobisema hakkamisel. Ta leiab, et reformpedagoogikas väljendub see samuti. Nimelt nõnda, et ei tohiks üle pingutada diskussioonide ja rühma aruteludega, sest need sageli kipuvad hoopis mokalaadaks minema.

Olen artikli autoriga mõnes mõttes samal seisukohal. Kuid siiski leian, et õpilaste enda arvamuse ütlema ärgitamine ei ole lauslolluse tahtlik esilekutsumine. Isegi ilma mingite jalustrabavate teadmisteta on igal inimesel oma arvamus ja kui küsitakse, siis ei ole ju selle avaldamise kohta kuidagi võimalik halvasti öelda. Leian, et see ei ole mitte lobisemise julgustamine, vaid ka omamoodi enda tundmaõppimise soodustamine, sest vahel on inimese mõtted, mis jäävadki vaid sel hetkel inimese mõtteisse ning ei tule sealt välja alalhoidlikkuse ja alandlikkuse pärast (mis võib väga kergesti olla tingitud just sellest mõttest, et enne vaiki ja siis räägi, kui sul on piisavalt teadmisi). Ka see on omamoodi õppimise allikas. Pealegi – rühmatööd ja grupi diskussioonid ju tavapäraselt põhinevadki eelnevalt andmete kogumisel ja lugemusel.

Taolisi diskussioonimeetodeid õpetamismeetoditena (minu õpikogemuste põhjal) kasutatakse pigem vanemate laste ja täiskasvanute puhul. Sest selleks eaks on üldiselt inimesed küpsemad ja motiveeritud õppima, mitte niisama lobisema. Artikkel iseenesest oli vägagi mõtlemapanev tükk. Ning endasisese diskussiooni tulemusena leidsin, et mu senised õigekspidamised diskussioonide kui õpimeetodi kasutamine ei ole ikkagi taunitav nähtus.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Liimets, A. (2000). Kas lobiseda või vaikida? Rmt. V.-R. Ruus (Koost.), Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 229-236.

ideaalne keskkond.

Muusika. Puidust põrandad ja kootud vaibad. Lõhn. Soojus. Hubasus. Purskkaevu veemulin. Kõik detailid. Vaimsus.

Laupäeval käisin koos emaga trennis. Ma oln varem ka käinud selle treeneri juures koos emaga pilateses. Aga nüüd nägin ma esmakordselt, kuidas ta on kujundanud väga innustava ja mõnusa keskkonna. Kuigi on tegemist küll täiskasvanute treenimise ja nende õpetamisega (kehahoiakute, enda keha, enda toimimise, vaimse ja füüsilise pingutuse tasakaalu jms), ei tahaks ma siiski seda keskkonda seal nimetada õpikeskkonnaks, kuigi tegelikult see on kül õpikeskkond. Seda enam isegi, kui nendes samades ruumides peetakse seminare ravitsemisest, tai massaažist ja millest kõigest samalaadsest veel.

See oli vaimustav kogemus. Nii hea ja vaba tunne oli. Mäletan, et enne, kui varem koos selle treeneriga pilatest tegin, siis ma eijulenud kõige kohta küsida, ma olin kuidagi isepäine ja kinnine. Aga selles õhkkonnas seal oli nii hea ja vaba olla. Mul oli kadunud see tunne, et ma tahan näidata, kui hästi ma paindun. Ei, ma ei tahtnud enam olla parim ja selle kaudu üle pingutada. Ma tahtsin asju õigesti teha ja seda ka tunnetada.

Mis kõige toredam sealjuures on, on see, et ma õppisin ju kogu aeg seal. Aga vaatamate sellele tundus see koht sellise omaette pelgupaigana. Seal ei ole neid hädasid ja argimuresid, mis on väljaspool neid seinu.
Ma ei kujuta ette, kas teised, kes seal on käinud ja olnud, tunnetavad sama? Kas see on teatud tüüpi inimeste jaoks samasuguse tunnetusega? Kas see pole mitte teatud mõttes ideaalne keskkond?

See oli lihtsalt äärimselt hea kogemus mulle. Jaa, mulle meeldib pilates ja sellepärast ma sinna trenni ju läksingi emaga kaasa, aga nüüd on see koht iseenesest omaette kogemus, mida oodata ja mille pärast sinna minna. Tahaks isegi kunagi vähemalt poole enda ärkvelolekuajast sellises paigas veeta - kas töö või kodu või mõlemad võiks osaliselt sellises õhkkonnas olla. See kõik on võimalik. Siinkohal vaatan seda muidugi ennekõike tulevasele ametile mõeldes.

Täiskasvanute õpetaja rollid

Kuna me pidime homseks loenguks lugema raamatust "Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks." (Jõgi, Lõhmus, Märja 2003) peatükki "Täiskasvanute õpetaja rollid ja rollikäitumine" ning selle peatüki sees on kohad, kuhu kirjutada endast kui täiskasvanute õpetajast, siis mõtlesin, et kirjtan enda mõtted siia, ajaveebi. Raamatusse kirjutamine on mulle natukene vastumeelne ja pealegi - kui mul ei ole enda raamatut käepärast, siis enda blogi saan kasvõi telefoniga netist lugeda - see on mul alati lähedal.

Et minu juttu selgemaks teha, toon siia tabeli sisu, millel põihnevad esimesd arutluspunktid:

Õppeprotsessiga seotud rolllid:

• Kavandaja
• Õppematerjalide koostaja
• Õppijate toetaja
• Tuutor
• Mentor
• Meetodite, protseduuride, võtete kujundaja
• Õppmissituatsioonide kujundaja
• Situatsioonide juht
• Grupiprotsesside juht
• Fasilitaator
• Informatsiooni vahendaja
• Esitaja
• Esineja
• Lektor
• Hindaja

Suhtlemisega seotud rollid:

• Suhtleja
• Kontaktide looja
• Suhete looja
• Kuulaja
• Informatsiooni andja ja vastuvõtja
• Suhtlemissituatsiooni kujundaja
• Dialoogi looja
• Konfliktide lahendaja
• Mõjutaja

Analüüsi täiskasvanute õpetaja rolle (vt tabel tabel).
Milliseid rollid on sulle õpetajana omased? Palun põhjenda.

Nende rollida nimistu on pikk ja minu arvates võiks sinna veelgi täiendusi tuua. Sest tegelikult on need kõik rollid täiskasvanute õpetajal olemas ning need avalduvad ka vastavalt situatsioonile ning mõnes situatsioonis võivad isegi uued rollid tekkida. Näiteks - suhtlemisega seotud rollide all on kirjas suhete looja roll, mis võib õpetamismeetodi, nagu seda on konflikt ja selle loomine, juures olla ka suhete "lõhkuja". Kuid seda mitte jäädavalt ning ainult õppimise kui eesmärgi saavutamiseks.
See oli vast natukene äärmuslik näide, sest ma ise õppijana tunnen ennast väga nigelalt, kui peame enda kursusega dispuuti pidama. Jah, vaieldakse teatud teemade pärast ja ollakse rollis, aga siiski on hästi suur oht see, et õppijad kipuvad rolli väga sisse elama ja asju emotsioonidega isiklikul tasandil lahendama. Mul oli lihtsalt ebamugav näha, et kohati tekkisid konflikid inimeste, mitte nende arvamuste vahel.
Taolises olukorras peab õpetaja olema küll päris kindlameelne. Aga siiski kui õpetaja arvab, et me õpime sellises olukorras ning ei kiirusta konflikte lahendama (ta ei tohikski seda teha, õppijad ise peaksid konflikid lahendama, kuid on võimalik, et mõnes olukorras peaks õpetaja vihjama, et vaidlemine on protsess, mitte lõpplahendus), siis on ka omamoodi hea, kuna õpetaja usaldab õppijaid. See ongi ju iseenesest konflikitide lahendamine, kui õppijad suudavad ise enda suhtluses jõuda uuele tasandile tänu konfliktile, mitte see, et panen ühe õppija ühte nurka seisma, teise teise nurka ja käsin mõlemal enda tegude ja sõnade üle järele mõelda.
Kokkuvõtteks - need rollid on kõik eranditult olemas, kuid reaalsetes situatsioonides on see nimistu, mis praegu tundub pikk, veelgi pikem ja kirjum. Paljud rollid on omavahel peale seotuse ka põimunud.
Teine küsimuse pool. Ma ei ole veel täiskasvanute õetaja ja kogemusi mul ka ei ole selles valdkonnas. Seega - ma improviseerin natuke... Minule õpetajana on omased rollid, nagu kuulaja, kavandaja, õpisituatsioonide kujundaja, situatsioonide juht, fasilitaator, suhtleja. Panin kirja ainult need, mis esimese mõttena mu nimistusse sobisid ning need, mida ma ei saanud mõne teise rolli alaliigiks pidada. Nimelt on suhtleja ju kõigi suhtlemisega seotud rollida ühine nimetaja. Eraldi tõin sellest tulbast välja kuulaja rolli, kuna leian, et see on suhtlemise aluseks.
Õppeprotsessidega seotud rollidest võtsin välja just need, mida tundsin, et pean aluseks, põhiliseks. Pikemalt ma selle tulba valikute juures mõtisklema ei jää. Kuid lisan, et minu arvates selle tulba viimane, hindaja, on väga vastuoluline roll. Ma nimetaks selle ümber õppija poolt nähtuna välise refleksiooni andjaks. Sest iga õppija ju hindab ennast ise. See on juba inimloomuses, kuid õpetaja roll hindamise juures on ju subjektiivsuse väljanäitamine. Hinnata saab küll nõnda, et õpetaja on kogenum just selles vallas, mida õppija õpib, ning oskab öelda, kas näiteks õppimisallikate valik oli piisav ja sobiv. Muidugi on ka teisi aspekte. Jälle pean ma rõhutama, et kõik oleneb õppimissituatsioonist ja õpetamise ehk juhendamise viisist ja kinlasti ka õppijast endast. Võib-olla on see mu enda segane "kiiks", et sõna "hindaja" seostub kohe koolis antud ühest viieni hinnetega kui rage reeglina, mille alusel saab õppijaid omavahel võrrelda.
Hea oleks õppijate kohta hoopis öelda - kuidas tunned, nii ongi. Hindamise poole pealt - kui õppija tunneb, et suudaks paremini, siis ongi ju nii, edaspidi püüab ta seega veelgi enam. Kui aga õppija tunneb, et sai päris kenasti hakkama, siis ongi nii, kuna õppija täitis enda eesmärgid, mis oli seadnud endale õppmisprotsessi algul. Mu näited ei ole muidugi mustvalged. Vahel on õppija enda subjektiivne hinnang mõjutatud paljudest teguritest liiga tugevalt - näiteks on õppijal madal enesehinnang. Sel juhul tulebki appi õpetaja, kes lihtsalt küsib: mis oli su eesmärk ja kas sa saavutasid selle.

Milline märgitud rollidest meeldib sulle kõige enam? Palun põhjenda.

Valisin kaks rolli, kuna ühe nimetamine jääks üksluiseks: suhtleja ja õppimissituatsioonide kujundaja. Ma tahan õpetamisest mõnu tunda. Suhtlemine on selle aluseks. Õpisituatsioonide kujundamine on aga see lai ja äärmiselt põnev mängumaa, milles saan enda tedmisi rakendada ning uute kogemustega olemasolevaid teadmisi täiendada. Suhtlemine annab aluse ja ideed, kuidas igat õpisituatsiooni kujundada.

Millise rolli(de)ga tuled kõige paremini toime? Palun põhjenda ning too näide mõnest situatsioonist.

Selle vastuse juures läheb improviseerimine juba kaugele reaalsusest. Ma praegu arvan, et mu tugev külg on kuulamine. Ja kuna ma üldiselt teen paljusid asju impulsiivselt, siis kuulamine ja sellest enda järelduste tegemine ongi minu jaoks õpisituatsiooni loomine. Muidugi ei ole ju alati võimalik kohapeal kiiresti leiutada, et kuidas me täna õpisituatsiooni loome... Ma arvan, et on võimalik ka mide ette mõelda. Aga enne edasist arutelu endaga sel teemal tahaks ma reaalselt ka kogemusi antud vallas.

Milline roll tundub kõige keerulisem? Palun põhjeda.

Kõik võib olla omamoodi keeruline. Oleneb oluorrast muidugi. Aga kui ma mõtlen enda omadustele ja võimetele ja oskustele, siis hindaja ja mõjutaja rollid tunduvad keerukad. Hindaja rolli olemusest ma juba eespool kirjutasin, kuid arvan, et just see, et ma suudaks anda adekvaatset refleksiooni, pean ma olema valdkonnas pädev ning pädevuse omandamisega võib minna veel kaua-kaua. Pealegi ei tea ma veel, mis valdkonnast ma räägin, mis valdkonnas ma hakkan (kui hakkan) kunagi õpetama. Õppijate endi kogemused on ju nõnda suur pagas, et minu kui õpetaja refeleksioon ei pruugi olla pädevam, kui grupikaaslaste (nende olemasolu korral) refleksioon. Siis tekib ju raskusi, kui õpetaja refleksioonist oodatakse rohkemat, kui ma pakkuma olen võimeline, näiteks teemas pädev olemise/olematuse tõttu.
Mõjutaja roll on samuti natuke keeruline, kuna see on minu jaoks veel suur ja lahtimõtestamata kunst. Kuidas ja keda mõjutada? Kas üldse mõjutada? Ju vist ei saagi nendele küsimustele anda vastuseid, mis töötaksid igas olukorras. Ma loodan, et kunagi tunnen ennast õpetajana piisavalt kindlalt, et mõjutaja roll tuleb loomulikult, ilma kõhklusteta.

Mida võid järeldada?

Kogemusi on vaja! Ma loodan ja üritan leida vastused enda küsimustele teoorias ning väga tahaks praktikas näha ja tunda, et nii ongi. Rollid on endiselt põimunud ja see pikk rollide nimekiri on loomuliku õpetajaks olemise osa.

Fasilitaator - abistaja
Mina? Ei tea veel, kuid praegu tundub, et see roll on teostatav.
Situatsioonid? Grupitööde juhendamine näiteks. Õppeprotsess on grupi sees, abistaja roll ongi väljaspoolt vaid toetada ja suhelda ja vajadusel olla konsultandiks.

Rolli täimist...
SOODUSTAVAD:
- dialoogil baseeruv õhkkond, kus ongi reaalselt arutlus õppimise aluseks ning õppijatel on vaja vaid abistajat.
- õppijad ise ei oota, et neile midagi ette ära tehakse või öeldakse ette, kuidas mida teha.

TAKISTAB:
- õppijate pedagoogi-ootus - et öeldakse ette, ei pea ise nõnda "vaeva nägema" kui õpetaja on "ise juba vaeva ära näinud", peab vaid pähe tuupima.
- Konflikt(id) - vaid abistaja rolli täites ei suuda õpetaja olla õppimise juures piisavaks abiks, ta ei ole sel juhul kõike seda, mis ta olla suudaks olla ja mis ta olema peaks.

Mentor - suunaja, juhendaja
Mina? Endiselt ei tea. Aga iseenesest julgustamine on mul siiani hästi välja tulnud. Ise asi on muidugi taoline tegevus õpetades...
Situatsioonid? Näiteks siis, kui õppija(d) on nagu pea ees tundmatusse vette visatud. Nad ei tea midagi. Tuleb algusest alustada ning leida õppijate jaoks nende endi seotust ja endi kogemuste seast seda, mida saab õppimisel ära kasutada.
Mentor kui isik tekitab mulle kujutelma, mis on arvatavasti pärit mingitest filmidest. Vana ja elukogenud, äärmiselt tark isik, keda õppija austab ning tema sõnu kullaks peab. AI! See on jah filmides tihtipeale nii, et algul on mentor jumal ja siis alles PÄRAST mentori surma vms, suudab õppija ise enda sisse vaadata ja ise areneda. Miskipärast on see alt-üles vaatamine filmides levinud.

Rolli täitmist...
SOODUSTAVAD:
- jällegi õppija enda valmisolek arenguks ja selle tajumine.
- õppija enda suundumus ammutada kõike, mida õpetaja soovitab/ütleb, et "saada tarkust kogenenumalt" - muidugi selleks, et see oleks hea, peab see olema eelmise punktiga tihedalt seotud.

TAKISTAB:
- õppija suur isetadvus, mis ei eelda vajadust mentorile toetuda.
- olukord, kus õppija(d) ise on valmis kõike tegema, mida ette öeldakse, õppija enda Mina ei ole piisavalt avaldunud.


Tuutor - õppimise toetaja
Mina? Mulle tundub, et sellise rolli võtmine on hea vaheldus ja hea mõte aidata õppida, areneda. Ma tahan ise ka osa võtta tuutorkoolitusest ning saada enda eriala tudengite tuutoriks. Tuutorina hindan ma ennast arenevaks ja avatuks.
Situatsioon? Kasvõi see sama - esmakursuslased tulevad ülikooli ja ausõna, omast kogemusest ütlen seda, kõik on niiii segane. Meie tuutor aitas meid ikka päris palju. Ta isegi ei pidanud meil kogu aeg kannul käima, mulle küll piisas sellest, et ta kuu aega enne meie esimest eksamit tuli ja ütles, et vaadake ringi - siin ei ole ju kõik priimused, need eksamid ei ole nii hullud midagi ja õppejõududel on omad meetodid. Ta seletas ja julgustas. Rohkemat selles rollis ei saagi ju teha ja ega me ei oodanudki temalt rohkemat.

Rolli täitmist...
SOODUSTAVAD:
- olukord, kus on vaja just tuutorit.
- tuutori (isiku)omadused - ta oskab toetada lähtuvalt enda kogemusest ja on empaatiavõimeline

TAKISTAB:
- õppijate arvamus, et neil pole tuge vaja. Kas see ka tegelikult sellistes olukordades nii on? Oleneb muidugi. Paljudest asjadest. Sellisel juhul on tuutorile see katsumus ja valik, kuidas toimida.
- õppija(d) ise on orienteeritud tugevalt õppimisele ning reaalne tajumine, et tuutor on abiks, ei olegi igale õppijale vajalik.

Nõustaja
Roll? Tõeliselt väljakutseid pakkuv roll. See nõuab suurt eeltööd ja empaatiavõimet. Iga inimene ei sobi sellele rollile seatud ootusi täitma n-ö universaalselt. Kindlasti on iga inimene tatud mõtes nõustaja enda lähedastele.
Situatsioonid, kus olen kogenus nõustaja vajalikkust? Elulised olukorrad, uued olukorrad, kus ma ei mõista isegi enda käitumist. Samuti ka näiteks peale ülikooliõpingute alustamist ei olnud ma kuni esimese eksamisessiooni lõpuni kindel, kas ma olen õiges kohas, kas ma tegin õie otsuse. Mul oleks siis tõesti vaja olnud INIMEST, kes ütleks mulle, et ära pabista ja ära veel alla anna. Tavaliselt taolistes olukordades, kus oleks mul vaja nõustajat, tean ma ise ka kenasti, mida ja kuidas tegema peaksin ja kuidas mõtlema. Lihtsalt mingi toetuse vajadus on tuntav. Inimene, keda usaldaksin. See ei olegi minu jaoks kuigi nõustamine, sest tavaliselt ei avalda ma enda vaimset segadust kellelegi. Mulle ei meeldi seda teha ja mul ei ole ka sellist inimest, kellelt ma seda ootaksin, et ta mulle nõustaja oleks. Ma mõtlen asjad ise selgeks. Ma saan aru ka, aga vahel on lihtsalt see tunne, et ma olen üksi. Nii ju ongi. Tahaks seda toetust pigem, mitte otseselt nõustamist. Sest nagu mulle kunagi öeldi - ükskõik, mis nõuandeid ma ka ei kuuleks või mis suunavaid nippe, ma teen ikkagi nii, nagu ise tunnen ja tahan. Ka siis, kui mu tunnetus kattub nõuannetega.

Rolli täitmist...
SOODUSTAVAD:
- isiku võime ja tahe ennast mingilgi määral avada teisele inimesele.

TAKISTAB:
- kui inimene ei suuda ega taha nõustamist.
- nõustaja enda ootamatu käitumine nõustatava suhtes.

Kokkuvõtteks - kõiki neid rolle soodustab või takistab täita õpteaja enda isikuomaduste pagas. Samuti on tähtsad õppijate ootused ja valmisolek. Mõtlemine (selle sõna sain küll raamatust, aga olen sellega täiesti nõus, ma ei pannud seda enne küll kirja, aga siiski mõtlesin ka sellele, see tundus siiski kuidagi loomulik olevat, et seda ei pea kirja panema...).

Maagiline õpetaja. Mõistab läbinisti. Oskab sõnu kasutada usalduse tekkimiseks. On ise usaldusväärne ja oskab luua head kontakati enda ja õppijate vahel. Oskab nii väljaspool kui ka grupisiseselt enda rolli täita ja seda kohandada, muuta tarvidusel. Ta on innovaatiline ja paindlik. Maagiline õpetaja kuulab ja annab nõu. Jah, ta peab tõesti maagiline olema, et seda kõike tajutavalt teistele ka tunda anda peale selliseks õpetajaks olemise.

Edasine jutt raamatus on mõeldud selleks, et iga lugeja-õpetaja saaks endasse vaadates jõuda lähemale enda maagilise õpetaja omadustele. Enda analüüs nii koolitussituatsioonis kui ka elus üldse. Seda elu osa ma saan ju siiski teha...
Minu rollid. Tütar, õppija, kursusekaaslane, õde (toetav suhe vendade ja õega), sõber, sõbranna, tuttav, kungine tuttav, trennikaaslane, sportlane, üliõpilasnõukogu liige, üliõpilaste esindaja. Kõiges selles olen ma tegelikult samade põhiomadustega - ma tahan ja üritan inimesi kuulata ja mõista. Nüüd väiksema liigituse põhjal, olukordades, kus ma ise ei ole juhendatav, üritan ma olla ja vahel olengi nõuandja, aitaja. Seda näiteks sellepärast, et ma olen olnud avatud igasugustele teadmistele ja suudan ka neid kuidagi kergesti haarata ja vahel neid õigetes situatsioonides meenutada. Sellepärast on pöördutud minu poole enda küsimustega. Ma olen enda suhtmist sellesse muutnud - peale andragoogikat õppima hakkamise, ei ole see enam mulle põrmugi vastumeelne, et arvatakse, et ma tean ja küsitakse minult... suhteliselt paljut näiteks kooliga ja õppimisega seotut.
Minu eesmärgid neid rolliootusi täita üritades on ennekõike teiste aitamine. Sealt edasi, peale teiste inimeste poole suunatud tegevuse, on ka kuskil lahtris "loomulikult asjga kaasnev mõju" minu enda arenemine läbi suhtlemise ja teiste aitamise.